Guru Nanak

Guru Nanak (1469-1539, elas 70 aastaseks)
Talvandi küla Pakistanis, mis asub otse Indiasse voolavate Ravi ja Chenabi jõgede vahelisel alal, mis Varemalt oli Talvand, juba 13 korral maatasa purustatud erinevate vallutajate poolt, kuid ikka taas üles ehitatud. Viimatine ülesehitamine toimus islami usku pöördunud Rai Bhoe ja pärast tema surma tema poja Rai Bular’i juhtimisel. Nii nagu kasvas koha turvalisus, kasvas ka elanikkond.
Talvandi asusid elama perekond Bedi’d. Rai Bhoe valitsemisajal oli Bedide perekonnapeaks Shiv Ram. Kuna Shiv Ram oli töökas, intelligentne ning oskas raha ja arvepidamistega oskuslikult ümber käia, võttid Rai Bhoe ta enda juurde Bhattisesse arvepidajaks.
Shiv Ram’i poeg Kalyan Chand oli taibukas ning isa juhtis teda oma jälgedesse ning kuna Rai Bhoe maksis oma arvepidajatele hästi, kerkisid perekond Bedidel peagi uhked majad, nad omasid suuri maatükke ning loomakarju.
Kalyan Chand abiellus lõuna Lahorest pärit Triptaga. Neil sündis 1469 aastal novembrikuus poeg. Ennem oli neil peres tütar Nanki.
Kui poeg oli sündinud, kiirustas isa küla targa panditi juurde, et pärida tema tuleviku kohta. Pandit mõtles hetke ning teatas siis, et näeb tema poega istumas Taevavõlvil ümbritsetud paljude erinevate religioonide inimestest, kes on tulnud teda järgima. Tema poeg, kelle nime ta veel ei nimeta, saab olema nii taevaste kui põrguliste teejuhiks. 13 päeval tuli pandit ning teatas, et poiss saab nimeks Nanak.
Nanak erines teistest lastest. Ta oli alati lõbus, sõbralik, lahke ja kergesti seltsiv kõikide inimestega. tal oli hea meel kui teised tema asjadega mängisid. Veidi suuremaks kasvanud, meeldis Nanakile olla metsas ja võsas, mida ümruses oli rohkesti. Tihti ronis ta küla kõrgemaile mäetipule ja vaatles sealt ümbrust ning inimesi.
7 aastaaselt hakkas Nanak õppima lugemist ja kirjutamist, kõike õpitut omandas ta kiiresti ning peagi sai temast kooli liider. Teiste kadetsemine ja kiusamine Nanak’it ei mõjutanud, ta jäi alati sõbralikuks ja nii tüdinesid kaaslased peagi intriigitsemast ja hakkasid Nanak’ist eeskuju võtma.
Vahepeal toimusid Nanak’i õe pulmad ning kui õde lahkus isakodust, tundis Nanak tema järele suurt igatsust.
Nanak õppis koolis hästi kuid ei tundnud mingit huvi raamatupidamise vastu, mis tema isas pettumuse tekitas. Kuidas siis elatist teenida kui ei oska tööd teha ja pole huvi raamatupidamise vastu?
Kui Nanak sai 13 aastaseks , tuli rahvas kokku et tähistada traditsioonilist hindude kõrgema kasti õnnistamist, mida tuli läbi viima preester. Nanak pandi lootosasendisse istuma selleks eriliselt valmistatud platvormile. Preester tegi oma traditsioonilisi toiminguid, mille hulka kuulus ka Nanaki katmine püha keebiga, mis on kinnituseks, et Nanak on puhas kõrgema kasti Hindu. Kuid Nanak keeldus sellest pühast keebist, küsides: ” kas ma siis ilma selle tseremooniata ei olegi puhas hindu ja kas siis tõesti vaid üks riideese saab mind teha puhtaks? Ma ei hakka seda kandma. See ei ole kindlasti riietus, mis meid puhtaks teeb. “Ta lükkas preestri käe eemale ja astus oma platvormilt alla, lahkus tseremoonialt, kuid oli siiski heatahtlik ja sõbralik. See oli Nanak’i vanematele väga suur pettumus, et poeg neid niimoodi suure rahvahulga ees häbistas seda enam et tollel ajal olid traditsioonid väga olulised. Tseremooniat läbiviinud preester oli ülivihane ja lahkus tagasi vaatamata sellest majast.
Nanak’i isa tundis oma poega ja teadis et pahandamine ja karistamine ei muuda midagi. Nanak’i ema oli aga väga ehmunud ja hirmunud, mõeldes kuidas Jumala viha on nüüd tema ja tema pere peale langenud.
Nanak mõistis oma teguviisi tagajärgi hästi kuid ei näidanud midagi välja, käis koolis edasi kuni tal huvi ka kooli vastu kaduma hakkas. Isa tahtis et ta õpiks erinevaid keeli ja seda Nanak ka tegi ning taas sai ta ka keeled kiiresti selgeks.
Nanak’i isa oli väga pettunud, läks küla targa juurde, kes ta pojale suurt tulevikku oli ennustanud ja pahandas temaga, et too on valetanud. Kuid pandit ütles isale, et ta ei ole eksinud, lasku isa oma pojal minna oma soovitud teed. Kui ta ei taha enam koolis käia, tehku siis kasvõi mõnd lihtsat tööd.
Raske südamega pöördus isa koju tagasi, et teatada Nanaki tööleasumisest, kuid nördinud panditilt kuuldu pärast ei suutnud isa mingit tööd pojale välja mõelda. Siis turgatas talle pähe et Nanak’ile meeldib metsas ja võsas hulkuda ja niimoodi siis sai temast küla loomakarjane. Hommikul ajas poiss karja niidule sööma, õhtul koju. Nanank’ile meeldis karjase töö, ta tegi seda suure pühendumuse ja rõõmsa meelega, seesugune rutiin sobis talle ideaalselt. Nanak muutus rahulikumaks ja veetis õhtuti rohkem aega pereringis ja sai ka isaga lähedasemaks.
Pärast mõnda aega karjase ametit pidanud, mõtles isa, et on aeg pojale ka mõni vastutusrikkam tööülesanne leida. Ta kutsus poja enda juurde ja ütles: annan sulle 12 hõbemünti, mine linna turule ja osta kaupasid võimalikult odavalt , et see siis siin külas kallimalt maha müüa ja vahelt korralik kasum teenida. Nanak oli uue tööülesande pärast õhinas ja asus koos sõbraga linna poole teele. Nanak tahtis minna otsemat teed läbi raisesmiku, kuid sõber ei olnud sellega päri, seda enam et t a teadis seal just praegu olevat pühameeste kamba, mis võiks Nanak’it eksitada. Kuid Nanak ajas oma tahtmist edasi ning nii nad siis valisid linnatee läbi raisesmiku. Nanakil oli jah salaplaan näha, mis pühameestega tegu on. Kui nad raiesmikku jõudsid, nägid nad 12 pühameest, kes olid kõik alasti ja tegelesid oma joogapraktikatega. Nanak läks pühameeste juurde, kummardus aupaklikult ja küsis: miks teil riideid seljas ei ole? Meil eo ole lihtsalt riideid, vastas talle pühamees, meil ei ole midagi peale looja antud keha ja hinge, ka toitu mitte, juba kaheksa päeva on nad söömata. Nanak läks oma sõbraga edasi linna turule ja kauples raevukalt ning sai heade tehingutega palju toidukraami osta. Sõber vaatas seda ja mõtles, et küll Nanaki isa võib õhtul oma poja üle rõõmustada, et see nii hästi kaubelda oskab. Poisid asusid koduteele ja Nanak tahtis jälle läbi raiesmiku minna. Sõbral ei jäänud muud üle kui temaga nõustuda. Kui nad pühameesteni jõudsid, jagas Nanak kogu toidukraami pühameestele, öeldes, et Jumal saatis teile seda mida vaja. Nanak saatis sõbra koju ja jäi ise pühameeste juurde. Sõber kartis Nanak’i isale rääkimagi minna, mida Nanak isa rahaga oli teinud kuid õhtu saabudes rääkis ta siiski Nanaki isale kogu loo. Isa kiirustas kohe metsa ja leidis Nanak’i pühameeste seltsist üliõnnelikuna. ” Mida sa tegid minu rahaga, sa raiskasid ära 12 hõbemünti, sind ei saa enam usaldada” karjus ülivihane isa ja sarjas poissi korralikult ja tema lootused oma pojast korralik inimene kasvatada, jooksid täielikult liiva
Koju jõudes rääkis Nanak’i isa oma sõbraga ja pahandas ,et pandit talle udu oli ajanud, et tema pojast suur mees saavat: ” No mis suur mees, kui isegi 12 mündiga ei või teda usaldad”. Kuid sõber pani käe Kalyani õlale ja ütles: “Targal on õigus. Sinu poeg investeeris sinu raha targalt, sest kes iganestoidab näljaseid , saab Looja poolt märgatud ja tema tegu tasutud.” Need sõnad küll pehmendasid isa tundeid oma poja vastu, kuid pettumus ja viha jäid alles ja oli vaid aja küsimus kuna isa viha oma poja vastu taas välja purskub.
Nanak oli oma isa viha pärast väga ärritunud ja keeldus õhtusöögist. ” Miks sa küll puikled, kas arvad, et sina suutsid toita 12 näljast pühameest ja mina ei suuda toita ühte näljast poissi?” küsis ema ja kallistas poega. See mõjus, Nanak rahunes ja sõi isukalt oma õhtusöögi.
Sulranpur
Pärast Nanaki teguviisi isa raha raiskamisel pühameeste toitmiseks isa oma pojaga enam ei rääkinud. Nanki nägi , et on ainult aja küsimus kui isa raev vallandub. Ühel õhtul kui Nanki abikaasa Jairam juba magas, tuli Nanki ema juurde ja nad said rääkida. Õde ütles, et ta on hirmunud ja ema kinnitas et ka tema on, ema kartis et Nanak võib lihtsalt kodust minema minna ja ühineda pühameestega kes rändasid paigast paika. Ema nuttis vaikselt ja Nankil tuli hea mõte , kuidas Nanakit isa viha eest kaitsta. ta pakkus välja et kui nad abikaasaga koju Sultanpuri lähevad, võiks Nanak mõneks ajaks nendega kaasa tulla ja nende juures elada. Kui Nanki abikaasa Jairam tuli oma naisele Talvandi järele, rääkis Nanki ka mehele oma plaanist. Jairam oli asjaga päri ja ootas hetke et saaks Nanaki emaga ja isaga sellest rääkida ja luba küsida. Kui Jairam sellest Nanaki emaga rääkis, tundis ema südames tugevat torget nagu aimates, et kui poeg läheb, siis tagasi ta enam ei tule. ometi ütles ta oma väimehele et see on hea mõte ja et tema on sellega nõus. Jairam lohutas ema ja ütles et too ei muretseks sest Nanak tuleb ju nendega vaid lühikeseks ajaks. Nanaki ema pani südames kõik Jumala palge ette ja usaldas kogu loo looja juhtida.Õhtul rääkis Jairam ka Nanaki isaga. Isa oli asjaga päri ja ütles nii: ” ma ei olegi enam milleski kindel kui Nanak siis kodus vedeleb, ehk leiabki Sultanpuris teie juures mõne tulutoova tööotsa . sa mine ennem kkoju tagasi ja kuula maad, kas oleks Nanakile seal midagi tööd ja elatist. ” ja 15 päeva pärast Nanki ja Jairami kojunaasmist Sultanpuri tuligi nelit teade, et Nanak võib tulla.
Nanak lahkus kodust paar päeva pärast teate saabumist ja tegelikult ei naasnud enam kunagi koju tagasi. Ta küll käis mõned korrad lühikest aega oma vanemaid külastamas aga ei midagi rohkemat.
Sultanpur oli tol ajal rikas ja jõukal järjel linn ja seda peamiselt tänu Nawab Daulat Khanile, kes ilustas linna ilusate aedade ja suursuguste majade ehitamisega. Ta kutsus linna elama palju haritud inimesi ja nii sai Sultanpurist õpetajate, teadlaste ja õpetlaste kodud, kes hakkasid jagama õpetusi paljudes islamistlikes koolides kogu linnas.
Nanak ja tema kaaslane võeti Jairami ja Nanki poolt soojalt vastu ning järgmisel päeval viis Jairam Nanaki Khani paleese. Enne kodust lahkumist pakkus Nanki vennale kausiga juustu ja suhkrut kui head ennet. Nanak ütles: ma tean et sa teed seda sellepärast, et armastad mind ja usud et see toob mulle õnne ja Khan annab mulle tööd. Kuid ütle mulle õeke, kas siis juustu ja suhkru söömine saab mulle või ükskõik kellele õnne kindlustada kui pole usku Jumalasse?”
Khani palee oli täis küllust ja rikkust, mida paistis kõikjalt: seintelt, laest, mööblilt, põrandalt aga ka palees liikuvate inimeste riietuselt. Nanak sisenes Khani ruumidesse kerge naeratus näol. Nagu Jairam, kummardus ka Nanak Khaani ees, tõstis siis aga pea ja vaatas Kahnile otse silma.
” Tule istu siia minu kõrvale”, juhatas Kahn Nanaki väikesele toolile enda kõrval.” Kaua aega tagasi sa Talwandist lahkusid?” ” Viis päeva tagasi”, vastas Nanak selge kindla häälega.”Kuidas reis kulges”, küsis Khan. ” Reis kulges probleemideta”, oli Nanaki vastus Khanile.
Khan oli noormehe kindlameelsusest võlutud, meeldiv käitumine, ei mingit hirmu silmavaates ega hääles, hirmu mida tavaliselt iga inimene tundis Khani seltskonnas.
Khan oli hõivatud mees , kuid Nanakiga vestles pikalt. Nanakist oli ta juba varem kuulnud ühelt Talwandist pärit moslemist õpetlaselt, kes oli tulnud Sultanpuri islamistlikku kooli tööle. Nanakit hindas ta kui religioonihuvilise ja sellesuunaliste laiade teadmiste poolest. Kui Khani vestlus Nanakiga lõppes, oli ta Khani teenistuses maksude arvestajana Kahni viljaaidas.
Tollel ajal tasuti enamus maksud viljas ning ka palka maksti viljas, seetõttu tuli arvestust hoidada nii sissetuleva kui väljamineva vilja kohta. Nanak oli alati olnud kiire õppija ja peagi oli tal amet selge ning ta täitis oma tööülesandeid täpselt. Nähes Nanaki edusamme, rahunes Nanki ega olnud enam hirmunud oma venna pärast.
Khan pani tähele Nanaki tublidust ja tema tunnustuseks andis ta Nanakile väikese maja viljaaida (Modikhana) läheduses. Nanki kurvastas, et vend nüüd temast eemal viibis, kuid oli siiski rahul, nähes et Nanak on igapäevaelu sisse seadnud ja saab hästi hakkama.
Töö juures oli Nanak täpne ja siiras, märkides punktuaalse täpsusega ülesse kõik tehingud ning korra kuus tegi ta inventuuri et veenduda tegelike varude ja arvepidamise õigsuses.
Nanak oli umbes 35 aastane kui ta lahkus vanematekodust ja asus elama Sultanpuri. Nanak abiellus 1487 aastal ja tal oli kaks poega: Sri Chand sündis 1494 aastal ja Lakhmi Das 1494 aastal. Nanaki abikaasa Sulakni oli töökas, viisakas ja vaikse häälega. Aja jooksul sõbrunes ta Nankiga. Sulakhni teadis täpselt, mida vaja teha, kuna ema kõrvalt oli ta juba varasest lapsepõlvest teinud kõiki kodutöid ja aidanud hoolitseda isa eest.
Nanak oli päeval tööga väga hõivatud, õhtuti aga toimusid tema juures Kirtan’id, kuhu kogunes järjest rohkem ja rohkem osalejaid.Vaatamata sellele, et Sulakhni ei teadnud kunagi kui palju inimesi õhtul Kirtanile tuleb, valmistas ta üllatumata ja nurisemata toitu alati kõikidele.
Sultanpuri läheduses olevas Malviani külas elas mees nimega Bhagirath, kes suhtles palju pühameestega. Kuulnud Nanakist tuli Bhagirath Sultanpuri õhtusele kirtanile, mis puudutas ta südamt niivõrd, et temast sai Nanak’i esimene õpilane. Lahorest pärit ärimees Mansukh kuulis Bhagirathi käest lugusid Nankist ning ka tema asus Nanaki jüngriks ning hakkas ülesse kirjutama Nanaki hümne ja mantraid.
Khani viljalaos töötades sai Nanak hästi hakkama, kuid kadedad hakkasid tema peale keelt peksma ja kaebasid Khanile, et Nanak toidab oma kirtanitel inimesi Khani viljalaost varastatud viljaga. Kui Nanak seda kuulis, läks ta Khani palge ette ja soovis, et tehtaks inventuur, et kontrollida viljavarude vastavust arveraamatutega. Khan ütles Nanakile, et ta usaldab teda kuid et oleks selgus ja hingerahu, tegi ta siiski inventuuri ning kõik oli korras ja täpne.
Paar päeva peale inventuuri Khani viljalaos leiti Nanaki riided jõekaldalt kuid Nanakit ei kuskilt. Otsiti pikalt ja põhjalikult ning jõuti järeldusele, et Nanak on uppunud. Ainult Nanki ei kahelnud ja ütles: küll näetet et paari päeva pärast tuleb Nanak tagasi. Ja nii oligi. Nanak tuli tagasi ja ütles:
“Kui ma jões ujusin, tuli minu teadvusesse hääl, mis ütles:” On ainult ÜKS JUMAL. Eiole eraldi jumalat hindudel, moslemitel ega kellelgi” – See oli GURU Nanaki UUE USU ehk RELIGIOONI esimene ja tähtsaim avaldus. Oma kadumise päevadel ,mil ta viibis üksinda metsas, lõi ta seal mediteerides ka mõned hümnid.
Guru Nanak oli valmis vastama Jumala kutsele, lahkuma Sultanpurist ning rännakutes erinevatesse ilmakaartesse levitama oma sõnumit kõikidele inimestele kes tulid teda kuulama.
Rännakud
Nanak asus oma misjonäri rännakutele paljudesee eri paikadesse 1507 aastast ja oli rännakutel kokku 15 aastat, rännates paljudes kaugetes kohtades Indias, Lankal, Bhagdadis, Nepalis ja Tiibetis. Ta riietusus ei olnud traditsiooniline moslemite ega hindude riietus vaid sisaldas nii seda kui teist.
” Oled sa hindu või moslem?”, küsisid inimesed segaduses kui temaga kohtusid, millele Nanak vastas sõbralikult :” Ei ole ma ei seda ega teist. Enamuse ajast saatis Guru Nanakit tema rännakutel moslemite laukik Mardana.
Rännakutel oli palju kohtumisi erinevate inimestega, rikkad ja vaesed, lihtsad külatöölised ja targad õpetlased, pühamehed. Rännakud viisid läbi erinevate paikade:suurte linnade, väikeste külade, suurte mosheede, luksuslike paleede, palverändurite metsa ja mägede laagrite, lihtsate külaelanike kodude. Kõikjal inimestega kohtudes leidsid inimesed kuuldes sõnumeid elust ja armastusest ning nähes Guru Nanaki sõbralikku olemist, rahu oma südames.
Guru Nanki rännakud on jaotatud nelja peamisesse osasse ja esimene rännak toimud Ida suunas, arvatavasti algas see rännak Beasi (ilmselt jõgi) ületamisega ja edasi kulges paika, mida tänapäevalt tuntakse Amritsari nime all. Oli pimeda kuu periood, kus taevas oli kaetud tumedate pivedega ning puhusid külmad värskendavadtuuleiilid, kus Nanak leidis imeilusa paiga, kus oli lai veeväli ja tihe metsasalu ning nähes kohakese ilu, peatus Guru Nanak ja puhkas puu all, mis praegugi veel kasvab kuigi on juba tublisti kuivanud kuid siiski veel elus. Sellesse kohta rajas Guru Arjun Dev , viies Guru , hiljem Sikh’ide pühaima templi Harmandir Sahib’i.
Guru Nanak rändas edasi Lahoresse ja sealt Talwandi, oma lapsepõlve kodukohta, kus ta veetis mõned päevad oma vanematega, Rai Bulari ja oma vanade sõpradega. Ka Mardana, kes oli Nanaki saatjaks , oli rõõmus, et sai olla Guru Nanaki perekonna ja tema sõprade tähelepanu all, rääkides huvitavaid lugusid elust Sultanpuris.
Nanaki ema Tripta küsis oma pojalt oma pojapoegade kohta. ” neil on kõik hästi, Sri Cand on minu õe juures Sultanpuris ning Lakhmidas on emaga “. Kas sa siis ei igatsegi nende järele, päris ema. Nanak vaatas otse ema silmadesse ja vastas:v ” Ma rändan oma Hinge soovil ja käsul ja ma ei saa lasta maistel suhetel oma jalgu siduda”. Ema tundid oma poja üle rõõmu, teades et ta on pühamees, keda Guruks kutsutaks,e kuid ometi oli tal kahju et ta on lahkunud oma naise ja laste juurest.
ka Nanaki isa, Kaluan Chand on oma südames rahu leidnud ja uhke oma poja üle ning kuulates õhtul oma poja sõnu ,tundis ta Loojat oma südant puudutamas. Nüüd ta teadis, mida talle küla tark Nanaki sünnihoroskoopi seletades talle öelnud oli.
Peagi rändasid Guru Nanak ja Mardana edasi Saidpuri linna ja peatusid Lalo, lihtsa puusepa koduukse taga. Kohtudes Nanakiga nägi Lalo tema näos sära ja võttes Nanaki terekäe, kummardus tema ees sügavalt. nanak tundis oma peopesaga puusepa tööst karedat kätt.
” Olen väsinud rändur, kas lubad mul sinu juures peatuda?”, kõsis nanak. Lalo vastas: ” Kõik mis mul on, on Sinu, see on mulle suurim au, et oled tulnud minu elupaika, kuid tea et olen madala kasti inimene ja sa määrid end minu juures viibimisega.”
“Ei ole kõrgema klassi inimest, ei ole madalama klassi inimest” vastas Nanak ja jäi Lalo juurde puhkama
Samal ajal oli kohaliku rikkuri kodus poja sünnipäevapidu ,kuhu olid kogunenud kõik kõrgema klassi inimesed. ” kas kõik pühamehed on tulnud meie söömaajale?” küsis rikkur Malik Bhago. ” jah kõik peale ühe” vastas talle tema teener. ” Kes see siis on?” küsis rikkur ärritunult. “Üks kummaline fakiir Sultanpurist, keda Guru Nanakiks kutsutakse”. ” Miks ta siis siia ei tulnud?” oli Malik Bhago vee vihasem. “Mulle tundub, et ta eelitab lihtsat toitu Lalo kodus”. ” Selle madalast kastist pärit puusepa kodus? Mine kohe ja kutsu see pühamees siia!”, käsutas rikkur. Kui Nanak saabus, rääkis rikkur temaga vihaselt:” No mis spetsiaalset toitu see madala kasti mees sulle siis pakkus et sa eelistasid seda minu rikkalikule söömaajale?” Seepeale selgitas Nanak Malik Bhagole ja kogu sealolevale rahvahulgale: ” Ei ole madalaid ega kõrgeid kaste. Lalo toit on eriline kuna ta on omaenese kätega ja raske tööga loonud oma lihtsa elu ja toidu, kuid siiski on ta valmis jagama oma vähest teistega isegi kui ise peaks puudust kannatama. Rikkur on kogunud oma vara ekspluateerides vaeseid ning arvab et tal on ka Looja ees eelisõigused elule: ehkki kui ta oleks valmis seda teistega jagama, oleks see motiiv. Kui Lalo toit on täis inimliku headuse piima, siis rikkuri toitu täidab vaseste tööinimeste veri.”
Guru Nanak oli veel mõned päevad Saidpuris ja sai endale mitmed õpilased ja järgijad, sealhulgas ka rikkuri Malik Bhago.Nanaki lahkudes võttis Lalo oma südameasjaks Nanaki õpetuste jagamise. Nanak ja Mardana liikusid edasi Punjabist mööda Harappat ja jõudsid Tulamba linna. Linnaas oli Sheikh Sajjani võõrastemaja ,selle omaniku teati pühamehena kes veetis palju aega palvetades, oli valgesse riietatud, peas kandis ta Hindude peakatet tilak’it ja rätikut kaelas, ta oli lasknud ehitada mossee ja templi oma võõrastemaja lähedusse ja seetõttu külastasid tema võõrastemaja nii Hindud kui Moslemid ning Sajjan hoolitses mõlemite eest. Kuid kui võõrastemajja tuli rikas reisja, ootas Sajjan kui too magama käks, tappis siis tolle ja omastas tema vara ja kõik talle kuuluva.
Nanak ja Mardana jõudsid ka tollesse linna kus asus Sajjann’i võõrastemaja. Nanaki selget nägu ja julget silmavaadet nähes sai Sajjan aru et tegemist on väga rikka külastajaga ja ta otsustas oodata kuni Nanak magama jääb ja siis tegutseda . Ta toitis oma külalisi rikkaliku õhtusöögiga ja lootis et nood siis peale õhtusööki magama lähevad ja raskesti uinuvad. Kuid selle asemel et magama minna, korraldas Nanak Kirtani ja kutsus Sajjani ka osalema. Sajjanil ei olnud ühtki head ettekäänet tuua, et keelduda ning Kirtanil olles puudutas püha muusika tema südant niivõrd, et ta nägi äkki oma saatanliiku eluteed. Sajjan langes Nanaki jalge ette ja tunnistas talle oma saatanlikud teod ja palus Nanakilt andestust, andis ära kõik mida ta omas ja veetis oma edaspidise elu teisi teenides.
Edasi viisid Guru Nanaki rännakud Himaalaja mägede poole ja jõudsid Almore nimelisse kohakesse kus oli traditsioon Jumalae inimesi ohverdada. Nanak teadis hästi, et kui tahta muuta mingi rahva traditsioone, on vajalik nendega koos elada ning näidata inimesearmastust üksteise vastu. Kohalik preester suhtus Nanakisse kahtlustavalt, arvates et Nanak tahab tema mõjuvõimu positsiooni rahva hulgas õõnestada. Kuid Nanak ei rääkinud midagi religioonist, lihtsalt oli koos inimestega aitas ja toetas inimesi kes seda vajasid. Pikapeale hakkasid inimesed nende hulgas elava võõra suhtes leebuma ja teda usaldama. Möödusid päevad ning saabus järgmine ohverdustseremoonia, kus ohvriks Jumalale oli seekord seitsmeteistaastane noormees, pestud ja uutesse rõivastesse riietatult põlvitamas preestri ees, kes vajalikke palveid luges ja rituaale sooritas. Palju rahvast oli kogunenud ohverdustseremooniale, kes kõik tahtsid näha ja olla kindlad Jumala tahtes. Viimasel hetkel astus Nanak rahvahulgast välja ja ütles preestrile: “peatu!” Rahvahulk tungles Nanaki ümber. ” Milleks on vaja ohverdust? Kas Jumalannadele heameele tegemiseks ? Sinu jumalanna on sinu ema, lahke ja kindel, me kõik oleme emade tütred ja pojad. Oled sa mõelnud ema valule ja kannatustele, mida põhjustab tema lapse tapmine? Arvad, et ema on õnnelik, nähes oma lapse tapmist?Teie usk õpetab teile, et armastaksite üksteist nagu vennad, kogeksite oma naabri valu ja kannatusi nagu enda valu ja kannatusi. teie usk õpetab teile, et keegi ei saa olla õnnelik ,kui sinu õnn teeb teised õnnetuks. Miks siis olete kõik siin et saada osa ema kannatustest kui tema poeg tapetakse? Mõelge, mida tunneb poisi ema ja kas teie tunnete sama?” preester oli nõutu kuid peagi hakkas ta aktiivselt Nanaki mõtteid toetama ja rahvas oli valmis loobuma seesugustest rituaalidest.
1510 aastal Puris komponeeris Guru Nanak oma võimsaima hümni -Aarti
Guru Nanaki kaaslane Mardana tundis suurt koduigatsust ning seetõttu alustati teed kodu poole. Kodurännak viis neid mööda ininsööjate kogukonnast kesk- Indias, kus na tegid peatuse ja veensid inimesi kannibalismist loobuma.
Lõpuks jõudsid rändurid tagasi Talwandi kus Nanaki ema Tripta ja isa Kalyan olid neid vastu võtmas ja rõõmustasid et nägid taas oma poega üle pikkade aastate. Veidi hiljem kohtusid ka Sulakni, Nanaki abikaasa, Nanki Nanaki õde ja Nanaki kaks poega Sri Chand ja Lakmi Das. Nanak veetis mõne aja oma perekonna armastuse rüppes, kuid peagi vallutas teda rahutus ning ta valmistus teiseks rännakuks, mis algas 1517 aasta septembris, kus rändurite teed kulgesid Goindwali, Sirsa sufipühakute juurde, kus peatuti mõni kuu ning Jain kloostri munkade juurde, edasi Sri lankasse, kus sel ajal oli valitsejaks kuningas Shivnat, kes oli Nanaki järgijast kaupnmehelt Nanakist palju kuulnud ning kuningas tahtis Nanakiga kohtuda. Varsti saabuski Nanak oma saatjatega kuniga linna, kus kuningas tuli ja tervitas Nanakit, soovis muuseas ka kuniganna poolt esitatud küsimustes Jumala, religioojni ja elu olemuse kohta Nanakiga vestelda. Edasi kulges nende tee veel paljudest kohtadest läbi kuni naasti taas Talwandi, mis nüüd oli kuulus koht. Kui Nanaki isa Kalyan nägi oma poega suure saatjaskonnaga saabumas, sai ta aru et te oli talitanud valesti kui oli oma poja lapsepõlves valitud eluviisi ja tee hukka mõistnud ja seda takistada püüdnud.
Kui selgus et Nanak hakkas valmistuma oma kolmandaks rännakuks, püüdis kohalik valitseja Daulat Khan teda peatada, ning soovis et Guru Nanak jääks kohale ning jagaks õpüetusi kohalikule rahvale. Kuid Nanak ütles: ” ma ei saa jääda kuni mu Hing saadab mind edasi. ma kuulen oma sisemist häält ütelmas et pean minema ja ma järgin seda”.
Oma kolmandal rännakul tegid nad esimese peatuse Pakhores kus ka Sulakhni oma pojaga asus ning nanak veetsi mõnda aega koos naise ja pojaga. Teda köitis koht tesipool Ravi jõe kallast ja ta soovis sinna ehitada Dera. Nanaki järgija Ajit Randhawa kinkis Nanakile maad ja maja, et Nanak seaks end püsivalt sisse ja Kartarpuri inimesed saaksid temaga seal kohtuda. Koht arenes ja muutus jõukamaks ning väga palju inimesi tuli sinna elama nii lähedalt kui kaugelt. Sinna tulid elama ka Nanaki vanemad ja perekond ning ka Mardana perekond ning lähedased.
Kuid peatunud mõned kuud kodustega koos olles , läks Nanak siiski oma kolmandale lühikesele rännakule, mis lõppes kojunaasmisega 1518 aastal. Koju jõudes sai talle osaks lein kuna tema õde Nanki ja õemees Jairam olid elust lahkunud ning kuna neil lapsi ei olnud, tuli Nanakil korraldada matusetseremoonia.
Nanak jäi mõneks ajaks Kartarpuri, kus temaga kohtuma, tema õpetusi ja mantraid kuulama saabus paljude probleemidega ja õnnetuid inimesi, kes otsisid lahendusi ja vastuseid oma probleemidele.
Kuid kauaks Nanak kohale ei jäänud ning ta võttis ette neljanda ja oma viimase rännaku. Tee viis nad koos paljude teiste palveränduritega üle Aarabia mere Mekasse. Jõudnud Meka eeslinna, peatus Nanak ühes mosees ning kuna ta oli rännakust üliväsinud, heitis ta peale õhtupalvust kohe magama. Ta ei teadnud, et tema jalad olid vastu Kaaba kuju, kes oli Moslemite pühaim pühak. Kuna Nanak oli väga väsinud, magas ta hilja hommikuni. Hommikupalvuse ajal märkas üks mossee teenija, et Nanaki jalad olid vastu pühakuju. Teenija ärritus jumalat solvavast vaatetepildist niivõrd et kutsus mossee ülemteenri Quazi, kes nähes olukorda raputas Nanaki väga vihaselt ülesse ja karjus: “Ärka ülesse ja vaata mida sa oled korda saatnud, sa oled oma jalgadega puudutanud Jumala kodu ja Jumalat väga vihastanud, kuidas sa võid nüüd üldse jumala andestusele loota?
“Sul on õigus ja ma olen tõepoolest jumalat solvanud. Kuid ma olen võhik ja võin jälle sellise vea teha ning seepärast oleksin ma Teile väga tänulik, kui te paneksite mu jalad siis sinnapoole kus Jumal ei ela”
Quazi oli Nanaki palvest rabatud ning ta sai aru et Nanak proovis talle ütelda: “Looja on kõikjalolev ja tema kodu on kõikjal, nii et ei ole õige inimese poolt määrata kus on Jumala kodu “. Quazi ja Nanak said üksteisest hästi aru ja sõbrunesid.
Mekast reisis Nanak edasi Medinasse, sealt Bhagdadi Tigrise kallastel.Selle kohta on olemas kiviplaat enne Bhagdadi sissepääsu, et Nanak on viibinud Bhagdadis. Linna jõudes seadis Guru omalaagri ülesse hauakambri lähedusse, mis asus kesklinnast eemal. Õhtuti juhtis Nanak kirtanit ja paljud inimesed tulid kuulama tema hümne ja palveid. Paljusid aga tegi Nanaki olemus vihaseks kuna Moslemite ortodoksne religioon ei kasutanud muusikat. Vihaste moslemite kamp kogunes ja varustas end kividega, et Nanak nendega surmata. Kui nad Nanakini jõudsid, kuulsid nad teda palvetamas ja see oli moslemite palve. Mees mehe järel ühinesid nad Nanaki palvega ning said peagi aru et Nanak austab vääriliselt kõiki religioone.
Bhagdadist suundus Nanak Iraani, läbis Kabuli,Jajajabi ja läbi KhyberePassi jõudis Peshawari.,Ületas Hindu jõe Punjabis ja suundus Saidpuri, et külastada oma sealelavat onu. See toimus ajal kui Babar tungis Indiasse, alistanud juba Sialkoti ja nüüd ründas Saidpuri, kuid kohalik rahvas pani sissetungija rünnakutele visalt vastu. Babar oli julm vallutaja, tappis palju inimesi ja paljud võeti vangi, sealhulgas ka Nanak. Kuid vangistuses olles tegi Nanak õhtuti ikka oma Kirtaneid ja palvekoosolekuid. Kui üks vangivalvuritest kuulis Nanaki palveid ja mantraid, sai ta aru, et tegemist on vägeva pühamehega ning valvur läks seda Babarile teatama:” Teie majesteet, me oleme teinud suure patu. Baba Nanak on pühak ja meie oleme ta vangistanud”. Babar mõtles kaua ja ütles: ” Kui see on tõsi, peame me temalt andestust paluma. Ma lähen teda isiklikult vaatama.” Babar tuligi vanglasse ja küsitles Nanakit ning sai peagi aru, et vangivalvur oli tõtt tunnistanud.” Oo pühak, palun anna mulle andeks minu koletu viga, sest ma ei teadnud mida ma tegin. Ja sellest hetkest oled sa vaba koos oma saatjatega”. ” Need on kõik minu mehed” näitas Nanak kõikidele vangidele, mispeale Babar kostis: “Sa oled tõepoolest Püha Mees”
” Küsi minult midagi, siis ma tean et sa oled mulle andestanud!” Soovis Babar, kuid Nanak vastas: ” Mina ei soovi sinult midagi, kuid kui sa tahad andestust, siis tagasta kõikidele inimestele nende vara ja asjad, mida sa nendelt oled riisunud.” Nii Bababr tegigi, 1521 aastal viibis Nanak veel mõnda aega Saidpuris ja pöördus siis tagasi Kartarpuri oma perekonna juurde.
Kodus olles töötas Nanak oma põldudel, õhtuti pidas religiooniteemalisis vestlusi ja Kirtaneid kus alati lauldi ka tema poolt komponeeritud Sodar ja Aarti hümne ning mantraid. Nanaki kodu kippus kaugelt tulijatele kitskas jääma ja nii otsustas ta ehitada Dharamsaali, koha kus saavad turvaliselt olla ja ööbida kõik kes seda soovivad, saamas varju nii kuuma päikese kui ööjaheduse eest ning alati saavad toidetud kaks korda päevas.
Veidi rohkem kui aasta oli möödunud Nanaki viimasest rännakust ning inimesed olid kindlad, et Nanak jääb nüüd nendega ega lähe enam rändama. Abikaasa Sulakni ei pidanud enam vaatama oma mehe poole murelikuse ja hirmuga et too jälle kodust lahkub.
Ühel päeval tuli Nanaki vanem poleg Sri Chand päeval isale põllule järele ja andis edasi ema soovi kiiresti koju tulla. Nanak ei küsinud midagi ja rühkis kodupoole, kus teda ootas isa Kalyan, et tema juuresolekul teha viimane hingetõmme ja lahkuda rahus. Varsti pärast isa lahkumist lahkus ka Nanaki ema Tripta.
Lühikese aja jooksul sai Kartarpurist Sikhide tugev sangat, kus kõi tegid seda ,mida oskasid ja mida sangatis vaja oli.Oma rännakute jooksul oli Nanak aidanud luuas palju sikhide keskusi, mis asusid Kartarpurist ka päris kaugel, kust tulid järgijad, et saada Nanakilt õpetusi ja neid siis oma kodukeskustes edasi jagada.
Amritsaris elav Bura oli väike kahetesitaastane poiss kui ta esimest korda kohtas Guru Nanakit oma kodukohas. Nanak naeratas piosile ja küsis, et mida too tahaks teada. Poiss vastas et ta tahaks mõtiskleda sünni ja taassünni tsüklist. Nanak imestas, et kust poisil seesugused tahtmised. Poiss selgitas: Kui Babari armee nende küla laastas, võtsid sõdurid nendelt kõk sealhulgas valminud vilja põllult aga ka valmimata vilja. Seda vaadates mõtles poiss, et surm ka ei tee vahet kas on noor või vana, võtab valimata ja järjekorrata. Nanak embas poissi ja ütles talle: ” Ei ole sa mingi väike poiss vaid elutark mees”. Burast sai pühamees Bhai Budha ja kui Guru Nanak sättis end sisse Kartarpuris, tuli sinna otsekohe ka Bai Bhuda, kes oli inimeste poolt hinnatud oma teadmiste ja tarkusega ning inimesed käisid team juures nõu küsimas. Bhai Budha elas kõrge vanuseni , 125 aastaseni ja nägi kokku viie eduka Guru elu ja tegemisi.
Guru Nanaki teine kuulus järgija oli Moola Keer, kes elas lihtsat elu, järgides guruõpetusi, töötas kõvasti ning hommikuti ja õhtuti luges Guru palveid ning mantraid. Kartarpuri teel olevaid Sikhisid võõrustas ta oma kodus, Ühel päeval kui üks Sikh oli nende majapidamises puhkamas nägi too kuidas Moola Kheeri naine pani raha ja juveelid kappi. Sikh ootas kuni pererahvas oli magama läinud , läks võttis raha ja väärisesemed kapist ja pistis omale tasku. Järgmisel varahommikul palu Sikh väravad avada et ta saaks edasi minna Kartarpuir poole, kuid juhtus nii et kott raha ja väärisasjadega kukkus maha ja asjad õuele laiali. Moola Kheer ei lausunud sõnagi, korjas raha ja väärisesemed kokku ja andis Sikhile. Sikh oli asjast rabatud ja kohe kui ta jõudis Kartarpuri, läks ta Nanaki juurde ja rääkis tollele kogu loo. Nanak kutsus Moola Keeri enda juurde ja ütles; ” See Sikh rääkis mulle sinu kummalisest käitumisest kui sa enda asjad vargast Sikhile tagasi andsid. Miks sa niimoodi tegid?” ” “Sellepärast et ta on Sikh. Kui ma oleksin kutsunud politsei, oleks see varju heitnud ja kahtlustusi tekitanud kõikide Sikhide suhtes” oli Moola Kheeri vastus Nanakile. Nanak tahtis vastust veel ühele küsimusele: ” Kui tagasiteel Kartarpurist oma koju seesama Sikh palub sinult öömaja, kas sa siis võtad ta oma katuse alla?” ” Jah”, vastas Moola Kheer kahtlusteta.” Ma võtan ta oma katuse alla ja teenin teda niihästi kui ma oskan ja suudan. Sina oled meile õpetanud, et teenides teisi parimal moel saame me teenida Jumalat”.
Kõige rohkem Guru Nanaki õpetusi teadis ja levitas Lehna, kes oli pärit Sarai Nanga külast, kus ta hiljem elas Khaduris. Lehna oli Jumalanna Durga suur järgija. Kuuldes Nanaki hümne, tuli ta Kartarpuri. 28 aastaselt teenis ta Guru ja Guru sangatit ning kõikide sangati lliikmete poolt oli Lehna austatud ja hinnatud. Kui Nanak oma rännakutelt lõpuks naases , nägi ta et tema kummastki pojast ei saa talle järglast ning nii hakkas Nanak vaatama Lehna poole ning kui aeg küps, pani Nanak Lehna jalge ette viis vaskmünti ja ütles: ” olgu sinu nimeks nüüd Angad ja Sikhide teine Guru”.
1530 aastal tegi Nanak oma viimase lühikese rännaku mööda Batala maakonda ja jõudis Achali, kus peeti suurt laata. Kui uudis Guru Nanaki jõudmisest laadale inimeste hulgas levis ,piiras suur rahvahulk Guru sisse, kus sooviti õnnistust ja lahendusi probleemidele ning lihtsalt kuulata Guru vestlust ning kuulata tema hümne ja mantraid. Kuid oli ka kadedaid , kes tulid Nanakiga vaidlema ja teda rahvahulgale maha tegema. nad süüdistasid Nanakit tema eluviisi pärast: “Sa olid sadhu 23 aastat, kandsid laialt rindi rännates sadhude riideid kuid nüüd harid põldu ja elad kodust eluviisi ,mis sadudele ei ole passlik, sa oled end labastanud et oled sadhu eluviisile selja pööranud.” Sellepeale küsis Nanak sadhult: ” Ütle mulle, mida sa teed, kui oled näljane, kust sa oma toidu saad?” Sadhu oli imestunud ja vastas: “Igaüks teab, et meil ei ole kunagi midagi süüa ja toidu saamiseks peame me kerjama”. ” Ja kes teile siis toitu annab, kui te kerjate?” küsis Nanak, mispeale sadhu vastas et loomulikult põllupidajad ja töölised.” Siis on ju põllupidajad ja töölised tähtsamadki kui sadhud, kes sa tuled põllupidajalt toitu kerjama ja ilma tema vastutulelikkusete sa sureksid lihtsalt nälga”
Veel mända aega elas Guru Nanak oma lihtsat elu põllupidajana ja jagas õpetusi oma järgijatele. Guru Nanak suri 1539 aasta 27.septembril ning tema järglaseks, Sikhide teiseks guruks sai Guru Angad (Lehna).
Guru Nanaki õpetused
Guru Nanak ei pidanud ennast Looja eriliseks sõnumitoojaks, vaid õpetajaks, kes püüdis inimestele õpetada kuidas elada paremat inimlikku elu, lihtsat elu mis lähendab sind Loojale.
Guru Nanak’i õpetused sündisid hetkedes ja alati kui ta hakkas jutlustama, leidis ta palju poolehoidjaid ning usupöörajaid. Oma eluaja jooksul oli ta üles ehitanud Sikhide ühiskonna nii Kartarpuris kui ka paljudes teistes linnades kõikjal Indias.
Nanaki õpetuste mõju ja veetlust ei pea kaugelt otsima. Tolel ajal valitses selles piirkonnas kaks erinevat religiooni Hinduism ja Islamism. Hinduistid rääkisid Sanskriti keelt, mis oli laialdasemalt kasutusel iidses Indias kuid mis nüüdseks on vananenud. Kõik pühad raamatud olid Sansritikeelsed ning tavainimestele arusaamatud ja nii tõlgendasid pühakirju vaid mõned preestrid ja õpetlased. Islamistide keeleks oli vana araabia keel, samas keeles on kirjutatud ka Koraan. Punjabis ei olnud selle keele kasutajaid ja selle gi religiooni mõistetavaks tegemine toimus läbi õpetatud inimeste. Guru Nanak esitas i oma õpetusi sisaldavaid hümne ja mantraid, kasutas ta inimestele arusaadavat kohalikku keelt ja seetõttu said temast aru ka kirjaoskamatud, keda tol ajal oli enamik elanikkonnast.
Teine väga oluline mõjuviis oli muusika, mida Guru Nanak kasutas ja mis tekkis ning kujunes ta esinemiste käigus. muusika on India rahvalekultuuris olnud alati olulisel kohal. Inimesed reageerisid muusikat kergemini kui jutlustamist
Nanaki õpetuste alguspunktb oli Jumalik kontseptsioon: On ainult üks Jumal kellel ei ole kuju, kes ei ole kunagi sündinud ja seetõttu ei saa kunagi surra. Guru Nanaki õpetused selgitasid, et Jumalaga suhtlemiseks ei pea olema kujusid või pilte sest Jumalala ei ole vormi (kuju). Jumal on Tõde, mille raames inimene saab oma käitumist ja iseloomu. Kui Jumal on Tõde, siis inimese mitte tõesed teod ja käitumine on Jumala vastased. Guru Nanak pidas silmas valetamist, varastamist, ebaausust oma tegudes ja tegudes, mis teevad teistele inimestele haiget. Sel ajal oli seesugune Jumala vormitu kontseptsioon et Jumal elab kõikjal ja igaühes, inimestele arusaamatu ja mõistetamatu, kuid see sai arusaadavaks läbi Guru õpetuse, et just Guru (õpetaja) on see, kes aitab inimestel mõista Jumalat ja teda armastada. Et just Guru on see, kes annab oma järgijatele jõudu, et nad oleksid võimelised taluma kurbust ja valu, mida elu neile toob. Guru näitab tee Tõeni. Lõplikult ja vastuvaidlematult Guru õpetusi järgides saab Guru juhtida Inimesi nende püüdlustes jumalikuse poole.
Ikka ja jälle kinnitas Guru Nanak oma järgijatele guru kui õpetaja tähtsust ning usaldamist ning vankumatut usku oma õpetajasse. Kuid samal ajal rõhutas Guru Nanak, et õpetaja ei ole jumal vaid teejuht jumalikuse poole püüdlejatele.
Guru Nanak i õpetuses oli olulisel kohal Gurude järjepidevus ja rolli üleandmine juba olemasoleva guru eluajal, ning oli uue religiooni püsimajäämiseks kõige olulisem. Iga järgmine guru käis sama teed, kui oli õpetanud Guru Nanak ja kandis hoolt et tema eluajal sai guru missioon edasi antud järgmisele gurule. See muutis sikhismi tugevaks ja kestvaks läbi aja.
Guru Nanak õpetas, kui oluline on igal inimesel igapäevase elu kohustuste täitmine : elatise teenimine, abielu ja laste kasvatamine, vanemate eest hoolitsemine, mitte inimestest eraldumine ja elamine üksinduses ja tsölibaadis. Inimene peab õppima ebapuhtas maailmas elades end puhtana hoidma .Inimesed peavad elama inimeste keskel, täitma oma argipäeva ülseandeid, suhtlema sõbralikult teiste ühiskomma liikmetega, siis on ka nende palved võimsad ja mantrad toimivad. Guru Nanak oli lihtne tööline abielus ja kahe poja isa. oma järglaseks mehe, kes oli samuti talumees, abielus ja laste isa edaspidised gurud pidid samuti olema valitud perekonnainimeste hulgast, mitte asleetide hulgast. See tähendas seda, et Guru elas samasugust elu kui elasid tema järgijad ning teadis ning mõistis seesuguse elu nõrku ja tugevaid külgi.
Nanaki usk kinnitas, et kõik inimesed on võrdsed. Tollel ajal kehtinud kastide süsteem eeldas, et ernevatesse kastidesse ( seisustesse) või rassidesse kuuluvaid inimesi võib kohelda erinevalt, ülistades ja alandades. Nii alama klaasi kui ülema klassi inimestel on ühesugune õigus saada koheldud sarnaselt, olla ühiselt kirtanitel, süüa ja elada õlg õla kõrval – kõik inimesed on võrdsed ja kuuluvad ühte (klassi, kasti, rassi…).
Nanak oli igasuguste riituste ja rituaalide vastane, pidades tõeliseks religiooniks ning ainsaks religiooniks eluteed, kus inimene töötab ausalt, palvetab siiralt ja on heatahtlik.Moslem ei ole õige moslem kui ta ei käi mossees palvetamas, ei paastu ja ei käi palverännakul. Hindu ei ole õige hindu kui ta ei osale pidustustel ja ei käi templis palvetamas. Kuid tõelised moslemid ja hindud on ka ausad, lahked, siirad, viisakad ja head. Religioon on eluviis, mida võib kokkuvõtlikult nimetada inimlikuks eluks, kus inimesed töötavad ausalt, palvetavad siiralt ja on kaasinimeste suhtes heatahtlikud.
Nanak lõi silla kahe erineva religiooni- moslemite ja hindude vahel, luues uue inimühiskonna nende oma eluviisi ja kommetega. Nanaki järgijate elustiil erines moslemite ja hindude eluviisist, sest nad järgisid oma Õpetajat käies ühistel koosviibimiste erilistes paikades aga mitte templis või mossees. Nanaki järgijad palvetasid erinevalt hindudest või moslemitest, nad ei kummardunud kivikujude ees ja ei palvetanud muus kui ainumt oma emakeeles panjabi keeles. Samuti oli Sukhide rtevitus teistsugune kui moslemitel või hindudel, see oli Guru tervitus ” Sat Kartar” või ” Tõeline Looja”(True creator), ning hiljem ” Sat Siri Akal”.
Sageli on väidetud, et Guru Nanak on oma õpetused kokku pannud mitmest erinevast religioonist lähtudes ja see on kindlasti ka nii, kuid kõik õpetused said uue vormi ja suuna , mis aitasid inimestel leida tee paremaks inimkonnaks arengul. Guru Nanaki õpetused on olnud tugevad ja selged ning nad on jäänud püsima üle viiesaja aasta pärast Guru Nanaki eluaega. Guru Nanaki õpetused on aidanud Sikhidel ja kõikidel teiste tema järgijatel ületada kõik probleemid, sest nad on osanud ja julgenud probleemidele otsa vaadata. Aegade jooksul ei ole Sikhide sangat lagunenud ei julmade valitsejate ega tugevate sõjaliste rünnakute tegevuse tõttu kuna just Guru Nanaki õpetused on andnud neile tugevuse ja ühtekuuluvuse. Guru Nanaki õpetused on igas tema järgijas avanud parimad omadused ja visaduse, mis on kindlustanud neile ellujäämise mistahes raskustega silmitsi seistes.