Guru Ram Das

Guru Ram Das 1534-1581 (elas 47 aastaseks, sellest 4. Guru oli 7 aastat )
Allikas:The Lives and Teaching of the Sikh Gurus, tõlkinud Eha Kooser
1534.aastal oli Lahores hästi tuntud koht nimega Chuna Mandi. Lahore oli arenev keskus kus järjepidi ehitati uusi maju ning ka Chuna Mandis kasutati palju mördivankreid ning kohake arenes. Seal oli sadu poode ja kaubaladusid. Seal oli sadu majakesi tihedalt üksteise kõrval nagu tikud tikutopsis ning nendes elas palju keskklassi inimesi: mõned elasid seal sest olid kohaga tihedalt seotud, teised sellepärast et nad endale paremat ja suuremat elupaika soetada ei suutnud.
Ühes seesuguses majas elas Hari Das koos oma abikaasa Anup Deviga. Mõlemad olid lihtsad inimesed lihtsa eluviisiga kes kogu elu on töötanud teiste heaks, nad olid oma eluga rahul ning õnne jagus nendes elus küllaga. Kuid aastate möödudes hakkas neid jälitama vari kuna neid ei olnud õnnistatud lapsega. Nad püüdsid leppida Looja sooviga, et neil lapsi ei ole. Anup Devil tuli leppiida mõnituste ja pilgetega emaarmastuse üleküllusest, mida ta võib ju maabrilastele jagada. Nii külvas Hari Das armastuse ja hoolitsusega üle kõi lapsed oma naabruses.Ta hoolitses ja armastas naabrite lapsi nagu oleksid need tema lapsed.
Kuid sügaval südames ei olnud abikaasad lootust kaotanud . Ühel vaiksel õhtul pärast tööd ja õhtusööki istusid nad külgkülje kõrval ning nende peades oli üks ja sama mõte: ühel päeval näevad nad oma last aias mängimas. Nii nad palvetasid teadlikult et nende unistus täituks. Ja kaksteist aastat pärast nende abiellumist sündis nende perre veetlev, terve ja ilus poisslaps, selgete näojoonte ja silmadega, kes sai nimeks Ram Das ( Jumala teener), oma mõtetes kutsusid vanemad teda aga Jetha: esmassündinu.
Jetha oli kõikide lemmik. Naabrinaised, kes ennem pilasid Anup Devit, soovisid nüüd nagu vabandusi otsides igal võimalikul juhul selle toreda ja õnnest pakatava lapsega mängida. Jethast kasvas ilus noormees, keda ei suutnud suurte inimeste tähelepanu ja imetlused rikkuda. Ta vastas kõikidele alati naeratusega, veetis aega kõikidega, kes kas lihtsalt möödusid või temaga pikemalt juttu puhusid. Kui Jetha kohtus mõne pühamehega, oli ta eriliselt õnnelik. Juba palju varem kui noormees ei suutnud isegi mõista, millest pühamehed üldse räägivad, nautis ta nende seltskonda ja kuulas kõike huvi ning tähelepanuga, mis oli tema pereliikmete jaoks naljakas ja ka sõprade hulgas muigeid tekitav. Iga kord kui Jetha oli kuhugi kadunud, öeldi otsijatele: minge vaadake sinna Ravi mägedesse kus on koos kamp pühamehi, kindlasti leiate ta sealt. Ja nii oligi. Juba enne teismelise iga olid tal peas kõik pühad tekstid, veedad ja Upanishadid, ta teadis peast enamus slokasid ja mantraid. Kuid teadmised pühadest tekstidest ainuüksi ei täitnud kõhtu ,seda enam et ta oli keskklassi päritoluga.
Ühel õhtul pärast tööd istusid tema ema-isa taas koos ning muretsesid Jetha eluviiside pärast. Jetha oli peale paari aastat koolis käimist kui lugemine-kirjutamine-rehkendamine selged, koolist eemale hoidnud ja seltsinud enam ja enam pühameestega. Kui Jetha saabus järjekordselt pühameestega veedetud õhtult, nägi ta et tema peale ollakse tõesti pahased. Ta nägi oma vanemate hoolitsust ja ühtehoidmist kuid ka etteheiteid et ta ei ole oma panust andnud perekonna toetamiseks.
Lihtsast töömehest naaber soovitas Jetha vanematele, et Jetha võtaks müüa veidi tema röstitud teravilja, see ei ole ju raske töö ega vaja ka erilisi teadmisi ning kogemusi. Jetha on kindlasti tubli töömes ja mõistab peagi et palju töötades saab ka tasu, mis end ära tasub ja seesugune eluviis saab olla ainuõige. Ning nii ei jää Jethal aega pühameestega logeleda. Nii seadiski Jetha ema oma pojale paki valmis, mida too siis turule müüma läks. Jetha leidis raskusteta kliendid ja nii tuligi ta igal õhtul koju ja tõi kaasa teenitud raha. Jetha isa teadis et see on vaid algus ja kui poeg suuremaks kasvab, saab ta oma teadmisi mistahes valdkonnas kasutada . Mõned päevad hiljem kuulis Jetha turul müües, et salkkond pühamehi koguneb taas Ravi mägesesse ning Jetha jalad viisid teda sinna. Kui ta nägi et seltsond ei olnud söönud mitte midagi juba mitu päeva, jagas ta kogu oma müügiks võetud toidukraami pühameestele ning saabus õhtul koju üliõnnelikuna. Tal polnud aimugi et palju aastaid tagasi oli üks teine poiss justniisamuti toiminud ja samuti õnnelik ja rahulolev olnud. Nii oli toiminud ka Guru Nanak (1469-1539, 70 aastat).
Lahores omas Guru Amar Das (1479-1574, 95 aastat), kes elas Goindvalis, palju järgijaid, mis iga aastaga kasvas ning Ram Das kuulis pidevalt paljusid inimesi temast rääkivat ning ta soovis üha enam temaga kohtuda. Vanemate nõusolekul võis ta liituda pühendunutega kes läksid Goindvali kohtuma Guru Amar Das’iga. Kui tuli aeg tagasi koju sõita, jäi Jetha aga Goindvali ja saatis vanematele sõnumi, et temaga on kõik hästi ja et vanemad annaksid loa tal jääda Goindvali.
Samal ajal oli Guru Amar Dasi tütar Bibi Bhani saanud abiellumisealiseks ning vanemad vaatasid juba pikalt ringi et leida tütrele sobivat kaasat. Kui Jetja ilmus nende uksele, ütles Bibi Bhani ema Guru Amar Dasile: vaat sellesarnast kena noormeest peaksimegi otsima. Seepeale vastas Guru Amar Das: miks temasarnast, miks mittte teda ennast. Nojah, mõlemad vanemad olid ühte meelt et nende tütrekesele ta meeldiks kindlasti ja et nad oleksid õnnelikud. Küsiti nõusolekult Jetha vanematelt ja peagi olid Jetha ning Bibi Bhani abielus.
Peale abiellumist elas Jetha samamoodi edasi, tehes oma igapäevast lihtsat kuid rasket tööd suure pühendumisega. Öösel kui Guru magas, hiilis ta tema tuppa ja masseeris Guru Amar Das’i väsinud jalgu. Aja möödudes hindas Guru Amar Das Jethat üha rohkem ja pühendas tega oma Guru tegemistesse ning pärast Guru Amar Das’i surma sai Jethast Guru Amar Dasi järglane ning ta pühitseti ametisseb aastal 1574 kui Sikhide Neljas Guru. Vastavalt Guru Amar Das’i soovile hakkas Guru Ram Das Sikhide religiooni keskust, mis sai alguse veehoidlast, mille läheduses Guru Amar Das elas ning aastate jookul kujunes ja kasvas linn selle veehoidla ümber.
Püha basseini projekt oli hiiglaslik, pinnase väljakaevamine võttis aega palju aastaid. Kõik Sikhid tundes armastust ja poolehoidu oma Guru ja religiooni poole, tulid lähedalt ja kaugelt, et anda oma osa töödesse. Bhai Budha kes oli juba vana tööde tegemiseks, istus alati tööplatsi varjulises kohas ning jälgis ehitustöid. Suur projekt vajas palju raha ning Guru varakamber hakkas tühjaks saama. Guru Ram Das hakkas pead murdma, kuidas küll raha leida, et töid jätkata.
Guru Ram Das kutsus kõige pühendunumad poolehoidjad kohtumisele. Kohtumise ajal tegi Guru Ram Das suunatud palve oma poolehoidjatele igast ilmakaarest ja keskusest. Seda palvet on raske ülehinnata, sest sellest ajast peale ei pidanud Guru Ram Das enam raha pärast muretsema ning kõik vajalikud maksed said edaspidi regulaarselt tasutud. Püha basseini, mida hiljem hakati Amritsariks – nektarri basseiniks – kutsuma , kaldale aga ehitasid pühendunud oma Gurule maja, mida hakati kutsuma Guru Mahal.
Nii kuidas keskus kasvas, julgustas guru paljusid lähiümbrusesse omale kodusid rajama. kaupmeestele oli koht sobilik ka seetõttu, et asus Lahore läheduses. Nii tuli ka tulu Guru keskusesse igast India nurgast.Ramdaspuri linn, mida hiljem Amritsariks kutsuma hakati, oli varsti oma tähtsuselt Lahore linnale rivaaliks. Kuid suurema tähtsusega majanduslikust õitsengust oli Guru Ram Dasile see, et Sikhide religioonikeskus on valmis ja Guru Amar Dasi unistus täitunud.
Guru Ram Das’il oli väga palju järgijaid, kuid kõige tähtsam nendest oli Bhai Gurdas, Guru Amar Das’i noorema venna poeg. Guru Amar Das oli võtnud oma vennapoja kasvatada ja koolitada ning temast sai väga intelligentne ja pühendunud Gurude õpetuse järgija ja selle edasikandja. Nii saatis Guru Ram Das tema Agrasse, kus Bhai Gurdas hakkas looma Guru õpetuste keskust.
Guru Ram Das on loonud mitmeid hümne ja palveid, mis hiljem on kogutud ja lisatud pühadesse raamatustesse.
Guru Ram Das’il oli kolm poega: Prithi, Mahadev ja Arjun Prithi oli iseloomult ahne ja kiuslik, Mahadev valis askeetliku eluviisi ja eraldus täielikult materjaalsest elust. Arjun näitas aaastate jooksul täielikku pühendumust Guru õpetusele ja soovidele. Läbi oma pühaliku ja pühendunud teenimise kumas tema silmadest Guru Nana’i hingevalgus. Ning kui aeg saabus , otsustas Guru Ram Das järgmiseks Guruks pühendada Arjun’i. Eakas Bhai Budha korraldas tseremoonia, kus Guru Ram Das pani Arjun’i jalge ette viis vaskmünti ja kookospähklit ning kummardus tema ees.
Varsti pärast Guru missiooni üleandmist 1581 aastal lahkus Guru Ram Das Amritsarist ja suundus Goindvali, kus ta suri 47 aasta vanuselt, olles olnud neljas guru 7 aastat. Guru Ram Das’i jaoks oli kõige tähtsam edasi kanda Guru Amar Das’i poolt alustatud õpetusi ning tema unistus ehituse osas täita. Nii nagu Guru Amar Das, nii ka Guru Ram Das hoolitses alati selle eest, et kes iganes ka ei tule , peavad nad saama kõigepealt toidetud. Guru Ram Das tegi võimalikuks igasuguste religioossete tseremooniate läbiviimise kohalikus keeles, ilma et selleks peaks olema erilisi preestreid või pühamehi.
Guru Ram Das tugevdas Sikhide organisatsiooni kuna ta suhtles regulaarselt kõikide väiksemate keskuste ja küladega igast kandist ning seetõttu tuli järgijaid ikka juurde ning sangat muutus tugevamaks.
Guru Ram Das oli rahumeelne ja heatatlik vaikne mees, kes suhtles kõikide inimestega alati lugupidavalt ja kohalolevalt. Ning seetõttu Guru Ram Das’i aegsel perioodil ei olnud mingeid probleeeme ja lahkhelisid erinevate religiooni esindajate vahel. Samuti ei olnud Guru Ram Das oma poegade Prithi ja Mahadev’i suhtes, kes valisid teistsugused eluviisid, vaenulik ega vihane.
Kord tuli Amritsari Guru Nanak’i poeg Sri Chand, kes oli juba vana mees. Nähes kuivõrd Sikhide kultuur on edasi arenenud ja laienenud, oli ta õnnelik. Mistahes kibedus minevikust seoses teise guru ga, oli temas lahtunud (Sri Chand lootis ise teiseks guruks saada ja oli seetõttu teise guru – Guru Angad’i- peale kade):
“Mu isa, Guru Nanak’i hingevalgus särab mulle vastu Sinu silmadest Guru Ram Das, seesugune inimlikkus on Looja väga eriline kingitus. Nüüd ma tean miks sina oled Guru ja mina ei ole.”