Elu ja Surm

Elu ja Surm
Tänapäeva läänelikus stiilis elavaid inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et surm pole muud kui häving, kannatused ja kadu. See tähendab, et suur osa maailma inimkonnast elab surma eitades ning selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimist peetakse haiglaseks ning usutakse, et ainuüksi surmast rääkimine võib selle sulle “kaela sõnuda”.
Väiksem osa inimkonnast suhtub surma naiivse kergusega, uskudes et kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja surma pärast pole mõtet mingit muret tunda ega selle üle mõtiskleda.
Tiibeti õpetaja on ütelnud nii:
” Inimesed teevad vea kui suhtuvad surma kerglaselt. Kõik peavad surema, selles ei ole mitte midagi iseäralikku, see on loomulik. Kuid ainult niikaua, kuni oled ise suremas.”
Elu mõte
Ilma tõelise siira usuta, et ka surma järgselt On midagi, elab suurem osa inimkonnast elu, millel ei ole kõrgemat mõtet. Surma eitamine ja praeguse elu ainsaks pidamine viib inimesed elustiilini, kus miski ei pidurda neid loodust reostamast, rüüstamast ega ensekeskset elu elamast, mis on tuleviku suhtes saatusliku tähendusega. Hirm surma ees ja surmajärgse elu eitamine annavad veelgi hoogu keskkonna hävitamisele, mis omakorda seab ohtu kogu planeedi elu. On irooniline, et inimesed saavad järjest kõrgema ja täiuslikuma hariduse ja erihariduse, vallates oma ala professoinaalselt, kuid seda- milles peitub kogu elu mõte ja ellujäämine, ei peeta vajalikuks õppida. Vaimsed õpetajad teavad, et:
inimene, kes on teadlik surmast ning surmajärgsest elust, omab täiesti teistsugust ellusuhtumist ning isiklikku vastutust.
Ühiskond kummardab noorust, seksi ja võimu ning hoidub kõrvale vananemisest ja kõdunemisest. Ühiskond heidab vanad inimesed kõrvale kui kasutud, pistes nad vanadekodusse kus nad kibestunult ja pettunult surevad üksi ja mahajäetuna.
Ükskõik missugune inimene on elus olnud: rikas, kuulus, hea või halb – meil pole aimugi kuidas aidata teda, kui ta on suremas. Juba surnud inimese aitamine ei tule meile pähegi, sedalaadsed mõtted heidetakse kõrvale kui arulagedad ja naeruväärsed. Siit tuleneb järgmine vajadus:
Hingeharidus mis õpetab surma ja elu tõelisest tähendusest arusaamist, on vajalik, et muuta enda ja ühiskonna suhtumist surma ja suremisse, mis ei jäta puudutamata mitte ühtegi inimest paneedil Maa.
Nii meeleheide kui eufooria tähendavad surma puhul tõest kõrvalehoidumist. Surm ei ole masendav ega põnev. Surm on Elu üks tõsiasi. Ja kui elu hindamatu väärtus selgub inimesele alles surres, pole ka siis hilja. Padmasambhava on öelnud nii:
“Need kes usuvad, et neil on palju aega, saavad omadega valmis alles surres. Siis pureb neid kahetsus.”
Väga masendav on asjaolu, et enamik inimesi sureb, olemata selleks valmis nii nagu nad on ka elanud, olemata selleks valmis.

Teekond läbi elu ja surma, märksõna – mõistmine
Ref,: Tiibeti Raamat Elust ja Surmast;Sogyal Rinpoche
“Üks õnnelik olemise tingimusi on mõista kõike seda, millel on mõte ka igavikus”. Titus Burckhardt
Surm on peegel, milles peegeldub kogu elu mõte
Elu jam surm moodustavad pidevalt muutuvate , ühest teiseks ülemineva reaalsuste ehk bardode’ jada.
Bardo*- ehk reaalsususe tasand (olemise tasand)
Sõna “bardo”tähendab argikeeles surma ja ümbersünni vahelist seisundit. Tegelikult esinevad bardod kogu olemise vältel, kujutades endast sõlmpunkte või ristteeid, kus vabanemise ja virgumise võimalused on suurimad. Bardod pakuvad suuremaid võimalusi, bardodes sisalduvad hetked on võimsama toimega kui hetked teistel olemise aegadel. Bardod kannavad endas tohutult suuremat potentsiaali ja kõik teod ning toimingud, mis neil hetkedel tehakse, omavad väga kaugeleulatuvaid tagajärgi .
Olemise võib jaotada neljaks omavahel järjestikku seotud reaalsuseks:
1. elu (selle elu loomulik bardo)
2. suremine ja surm (suremise bardo)
3. surmajärgne elu ( kirgas bardo)
4. ümbersünd (saamise karmabardo)
Rännak läbi elu ja surma viib meele samm sammult rännakule avanevate nägemustena. Avastusreis algab mõtisklusest surma tähenduse ja kaduvuse tõe erinevate külgede üle ning sedalaadi mõtisklus võimaldab just praegusi elu hetki paremini ära kasutada, kuni on veel aega ning tagada selle, et kui käes on surmahetk, ei pea me kahetsema ja omale etteheiteid tegema, et oleme elu asjatult raisanud.
Sügav järelemõtlemine kaduvuse salajase sõnumi üle – selle üle, mis peitub kaduvuse ja surma taga, juhatab meid meele põhiolemusse – mõistmisesse. Meele loomus -meie tegelik loomus- mõistmine- see on tõde, mida me kõik otsime- mõistmine on elu ja surma mõistmise võtmeks. Sest surmahetkel toimub see, et kogu argiteadvus ühes kõikide arusaamadega sureb ning tekkinud tühimikus avaneb meele piiritu loomus.
Targad on öelnud:
Kui me tunneme oma meelest ainult seda aspekti, mis surres kaob, ei ole meil olnud aimugi sellest, mis tegelikult alles jääb, mis jääb ja moodustab tegelikut meele olemuse. Seepärast on oluline juba praeguse käimasoleva elu jooksu tutvuda ja teadlikuks saada meele tõelise loomusega.
Meele tegelikku loomust saab õppida ja kogeda läbi mediteerimise, sest vaid läbi meditatiivse seisundi on võimalik meele loomust samm sammult avada ja sellest teadlikuks saada.

Potentsiaal ja elutsüklid
Inimene on konstrueeritud mehanismidega, mis võimaldab organismil ühineda mõlema muutuste protsessiga:
1. teadlikult kultiveerida ja juhtida jõupingutusi
2. alateadlikult funktsioneerida läbi kehastruktuuride ja voolude
Inimkeha on süsteemide kompleks, millega on võimalik saavutada elujõud ning elu ja areng, samuti avardumine ehk annete realiseerimine.
Ühe silmapilgutusega vabaneb meeles tuhat mõtet. Ja selles pideva katkematu protsessiga kaasnevad tunded ning impulsid. Mõtete alateadlikku tekkimist ei saa lattu koguda ega nende tekkimisega viivitada. Siiski on alateadvuslik buhver (mahutavus) piiratud ja aja jooksul täitub (lihtsalt rohkem ei mahu). Meditatsiooni tehnikad, eriliselt Valge Tantra Yoga, aitavad hoida alateadvuse puhtana ja valmistada seda ette uuendusteks ja muutusteks.
Inimeseks olemise teostamise saladus peitub inimkeha kompleksse süsteemi meisterlikus tasakaalustamises, selle eest hoolitsemises ja arendamises vastavalt Elu Tsüklitele.
Kolm elu tsüklit funktsioneerivad nagu energialainetused (tõusud-mõõnad), mis on omakorda aluseks arengule, intelligentsusele ja teadlikkusele:
• 18 aastat- eluenergia tsükkel- füüsiline ja psüühiline tervis ja vitaalsus (elujõud) pluss üldine elu kvaliteet
• 11 aastat- intelligentsi tsükkel- ülevaade intelligentsuse rakendamisest (avaldumisest), kuidas intelligentsus mõjutab inimkäitumist
• 7 aastat- teadlikkuse tsükkel- teadlikkuse taseme ja stiili ülevaade. Kuidas saad aru (maailma) asjadest ja sündmustest? Mis on sinu prioriteet, mida pead tähtsamaks?
Neid tsüklite kestvuse suhet saab kasutada, et hinnata oma hetke tasakaalu.
Näiteks iga 18 aasta eluenergia tsüklisse mahub 2,57 teadlikkuse tsüklit.
Kogu sinu elu ongi tsükkel koos selle tõusude ja mõõnadega, elusaatuse tsükkel, milles sul on miljonid võimalused väljendada oma inimeseks olemist.
Elu tsüklid. Edu kolm ringi. Eluaastate lineaarne jada
0———————-25———————–50———————75————————100
Teadlikkuse tsükkel
0—–7—-14—-21—-28—–35—-42—–49—-56—-63—-70—-77—-84—–91—-98
Intelligentsi tsükkel
0——–11——–22——–33——–44——–55——–66———77——–88———-99
Eluenergia tsükkel
0—————18—————-36————–54—————–72—————90————–108
Peamised sõlmpunktid ehk Glostrid :
Sünd 33-35-36 63-66
11-14 42-44 72-77
18-21-22 54-55-56 surm
Tähelepanelik tuleb olla „sõlmpunktides”ehk Glostrites, milles tsüklite vahetumise aeg mõnede aastate jooksul ühtib. Sõlmpunktid on nagu mäe tipud, milles ristuvad tasakaal ja terviklikkus. Igas neis on väljakutsed ja õppetunnid, mis aitavad ühineda inimesel tervise paranemise nimel.

Järelemõtlemine ja muutumine
…// Elas kord naine, kelle nimi oli Krisna Gotami ning tal oli õnn elada samal ajal suure Õpetajaga, Buddhaga. Krišna ühe aastane laps haigestus ja suri ootamatult. Murest meeletu ema hulkus sihitult ringi, hoides surnud lapsekeha oma rinna vastas ning küsides vastutlijatelt abi ning rohtu, et laps ellu äratada. Mõned ei teinud temast väljagi, teised naersid ta üle, mõned arvasid et ta on hulluks läinud. Viimaks kohtus naine targaga, kes ütles et ainus inimene kes teda aidata saab ning imesid suudab korda saata, on Buddha ise. Seepeale läks naine otseteed Buddha juurde, asetas lapse keha Buddha jalgade ette ja rääkis oma loo. Buddha kuulas naise juttu kaastundlikult ja seejärel lausus: “Sinu valu vastu on rohi. Mine linna ja too mulle üks sinepiseeme igast majast, kus keegi pole kunagi surnud.” Lootusärevuses naine asus kiiresti tegutsema, läks esimese maja juurde ja ütles pererahvale: “Buddha käskis mul tuua ühe sinepiseemne majast, kus keegi pole kunagi surnud.” “OO, siin majas on palju inimesi surnud”, vastati talle. Krišna läks teise maja ukse taha ja kordas oma soovi, kuid selat vastati talle: “Meie peres on arvutu hulk inimesi surnud”. Sama vastuse sai ta kolmandast, neljandast ja viiendastki majast, käies läbi kogu linna uksetagused, mõistis naime, et Buddha soovi ei ole võimalik täita. Krišna korraldas lapsele matused, jättis temaga hüvasti ja pöördus siis tagasi Buddha juurde.
Buddha küsis: “Kas tõid sinepiseemned?”.
“Ei”, vastas Krišna,” kuid ma sain aru, mida Sa püüdsid mulle õpetada. Lein pimestas mind ja ma arvasin, et üksnes mina olen surma küüsis kannataja.”
” Miks sa tagasi tulid?”, küsis Buddha
“Tulin paluma, et sa õpetaksid mulle seda, mis on surm, mis on pärast seda ja kas minus on midagi mis ei sure?” ” Kui sa tahad teada tõde elust ja surmast, pead sa lakkamatult mõtlema sellele, et Universumis on ainult üks seadus, mis ei muutu mitte kunagi: see on Unimversumi seadus, mis ütleb et kõik muutub ja kõik on kaduv.”
See lugu Krišna Gotamist näitab meile midagi, mida me ikka ja jälle võime näha: lähedane kokkupuude surmaga võib kaasa tuua tõelise ärkamise, mis muudab täielikult meie suhtumise elusse.
Teine näide on surmalähedase kogemuse läbielamine (kooma, varjusurm…), mis kogemuse läbiteinud inimese elu on hetkega muutnud. Uurijad on täheldanud surmalähedase kogemuse läbielanutes rida muutusi ja mõjusid, nagu:
1. väheneb hirm surma ees ja suurneb valmisolek surmaga leppida
2. suurneb vajadus teisi aidata
3. tugevneb arusaamine armastuse olemusest ja tähtsusest
4. väheneb huvi materiaalsete hüvede jahtimise vastu
5. kasvab usk elu vaimsesse mõõtmesse ja tähendusse
6. suureneb valmisolek uskuda surmajärgset elu
Paljud targad usuvad, et haigused on inimesele signaaliks ja meeldetuletuseks, et oleme hooletusse jätnud oma olemise sügavamad aspektid ja vaimsed vajadused.
Hingamisjooga, Pranayama:
Istu lihtsas asendis nagu joogi. Ühenda kõik sõrmeotsad ja pöidlad omavahel, tõsta käed mudras rinnaku ette, pöidlad vaatavad rinnaku suunas ja sõrmed rinnakust eemale. Hinga aeglaselt ja lõplikult sisse läbi nina ja välja läbi O kujulise suu 8 osas, töötades iga osa ajal ka nabapunktiga .
Tööta 11 minutit. Lõpeta meditatsioon sissehingamisega ja seejärel pikalt hinge hoides, surudes samal ajal tugevasti sõrmeotsad teineteise vastu, siis hinga välja, tee lõpetamist 3 korda. Siis raputa kogu keha

Ebakindlus ja võimalus.
Kogu eksistentsi ehk Olemise võib jagada neljaks reaalsuseks:
1. Elu
2. Suremine ja surm
3. Surmajärgne Olemine
4. Reinkarnatsioon, Karmaliku Saamise periood
1. osa – Elu, mis algab surmaga ja lõppeb suremisega. Selle erinevaid tsükleid vaatlesime juba eelnevalt (7,11,18 aastased tsüklid, põlvkonad,jne)
2. osa – Suremine ja Surma hetk. See reaalsus algab suremisprotsessi algusega ja lõppeb nn sisemise hingamise lõppemisega. Selle perioodi kulminatsiooniks on Meele tegeliku loomuse esilekerkimine surmahetkel, mida nimetatakse ” algkirkuseks”
3. osa – Surmajärgne Olemine ilmneb heli, värvi ja valgusena
4. osa – Ümbersünd ongi see Olemise hetk, aeg surma ja sünni vahel, mil mõtleme järele, jagame, saame ja loome uue tuleku tarvis karmalise ülesande
Kõikide nende olemiste ülemineku hetked ühelt reaalsuselt teisele on seotud ühise omadusega, milleks on ebakindlus.
Kuna olemine pole midagi muud kui lakkamatu üleminek ühest reaalsusest teise: sünni, surma, surmajärgse olemise ja taassünni pidev vaheldumine. Seetõttu saame me pidevalt elamusi ja need moodustavadki kogu psüühika ülesehituse põhiosa. Uurides meele olemust, saame rohkem teadlikuks sellest, et tegelikult iga (elu) hetk, milles oleme, tärkab läbi mõtte, mis tuleb meele loomusest ja kaob sellesse tagasi. Elu hetkedel, mis puudutavad meelt ning olemist sügavalt ja valusalt, tuleb esile meele tegelik sügav olemus. Siinkohal üks näide: tuled ühel päeval töölt ning leiad oma kodu asemel eest ahervareme. Oled kaotanud kõik materiaalse. Tardud paigale ja püüad paaniliselt meenutada ja loendada kõike, millest oled ilma jäänud, tunned suurt pettumust, valu ja lootusetust. Siis aga mõttetegevus lakkab ja tekkib sügav vaikus. Ei mingit rabelemist enam, sest sel pole mõtet. Tuleb lihtsalt leppida. Nii tunnete algul et olete kaotanud kõik ja midagi väga hinnalist, kuid järgmisels hetkel vaibub meel sügavasse rahuseisundisse. Kui oled midagi seesugust kogenud, siis ära torma sellest hetkes mööda seda tähele panemata, vaid saa teadlikuks oma meele tegelikust, surematust loomusest. Mida suurem on tundlikkus ja võime märgata erakordsetel hetkedel erakordseid meele võimalusi, mida pakuvad Elus teatud hetked ja sündmused, leides end murrangulistest mõistmise hetkedes, seda enam oleme sisemisest ette valmistunud, kui need meil surres kordades võimsamate ja kontrollimatutena ette tulevad.
Olemises on hetki, mil meel tundub vabam kui tavaliselt – hetki, mis kannavad palju suuremat karmalist laengut ja tähendust. Neist ülim on surmahetk, sest sellel hetkel jäetakse maha viimane, mida maha jätta tuleb – keha, ning meie ees on suurim vabanemisvõimalus üldse.
Kui täiuslikud me vaimselt ka poleks, piirab meid eluajal keha ja selle karma. Koos kehast vabanemisega toob surm kaasa kõige imelisema võimaluse viia täide kõik, mille poole oma vaimsel teel oleme püüelnud.

Gurjooga, Õpetaja tarkusemeelega ühtesulamine
Selleks et otse abi saada, pole vaja muud kui abi paluda.
Kristus on öelnud: “Paluge, siis antakse teile, otsige, siis te leiate, koputage, siis teile avatakse. Sest igaüks kes palub, see saab, kes otsib see leiab ja kes koputab, sellele avatakse”(Matteuse 7:7).
Palumine on meile väga raske ülesanne. Ei teagi kuidas paluda. Alkohoolikute ja narkosõltlaste tervenemine algab hetkest, kui nad endale oma probleemi tunnistavad ja abi otsivad. Ühel või mitmel moel oleme kõik sõltlased elu enda nõudmistest kus abi võib meile saabuda hetkest, mil me endale seda sõltuvust tunnistame ja lihtsalt abi palume.
Üks võimalus virgunud olenditelt abi paluda on Gurujooga, oma Spirituaalse Õpetaja loomusega ühtesulandumine
Spirituaalne Õpetaja -Guru- kehastab endas kõikide virgunud olendite õnnistusi: seega palves oma Spirituaalse Õpetaja poole pöördumine on pöördumine kõikide virgunud olendite poole. Oma meele ja olemise häälestamine Õpetaja tarkusemeelega tähendab, et meel sulab ühte kogu valgustunud tõega ja selle elava kehastusega.
Gurujooga
1. Kutsumine. Istu vaikselt ja rahusta hingamine. Kutsu oma südame põhjast oma meelde Tõe kehastus, Spirituaalne Õpetaja, püüdes teda kujustada ja tema silmadesse vaadata. Sulanda oma meel üheks oma Spirituaalse Õpetaja tarkusemeelega ning palveta tema poole, et ta juhataks ja kannaks sind Sinu vaimsel arenguteel. Tööta niikaua, kuni tunned et sinu olemise ja mõistmise-tunnetamise Ruum on seesama sama Ruum, milles on ka Sinu Õpetaja Teadvus Ruum ning mingeid piiranguid ega takistusi ei ole.(Närvisüsteem lülitub ümber alates 3- 7 minuti jooksul)
2. Häälestumine: Kundalini jooga kasutab selleks mantrat: Ong Namo Guru Dev Namo. Häälestudes tunneta, kuidas mantra sinus vibreerib, täidab kolju, muundades kogu olemuse avaraks ja üheks Kõiksusega. Tööta mantraga, avades oma Kolmanda Silma, sulatades kõik tunded ja mõtted üheks stabiilseks olemiseks ning kui näed või tunned uut mõtet tunnet endasse tulemas, suudada sellegi ühtsesse olemisse sulatada, jäädes stabiilseks.
3. Pühitsus: Sinu Spirituaalne Õpetaja kiirgab Sinu poole võimsa valguskiire, mis Sinusse tungides sind tervendab, puhastab, õnnistab, pühitseb, kaitseb ja suunab. Tunneta kuidas ühendav valguskiir siseneb sinusse :
1. Õpetaja Kolmandast Silmast Sinu Kolmandasse Silma(võid kasutada näiteks kuldset värvi)
2. Õpetaja viiendast tšakrast sinu viiendasse tšakrasse (võid kasutada näiteks sinist värvi)
3. Õpetaja südametšakrast sinu südametšakrasse (võid kasutada näiteks rohelist värvi)
4. Olemises viibimine: Oled oma Õpetajaga ühes väljas ja üks kõigega. Ole kohal ja pane tähele kõike, mida sulle näidatakse ja räägitakse,sa oled ühenduses teadvuse Lõpmatu Väljaga.

Suremise põhjus
Padmasambhhava on öelnud:
Inimesel tuleb ette kahesugust surma põjust:
1. Enneaegne surm- seda võib ära hoida eluea pikendamise meetodiga.
2. Surm loomuliku eluea lõppemise tõttu- see on kui lamp, millest on õli otsa lõppenud. Surma ei saa ära petta: tuleb olla minekuvalmis. Karma tõttu on igal isikul kindel eluea pikkus ning kui see lõppeb, on väga raske surma edasi lükata. Seda suudab vaid inimene, kes valdab kõrgemaid joogameetodeid.
Enneaegne surm
Kui mingi takistus ähvardab elu enneaegselt lõpetada, on seda lihtsam kõrvaldada kui surma loomuliku eluea lõppemises tõttu. Eelseisva suma eest hoiatavad isikut kindlad märgid, mis võivad olla otsesed, füüsilised, unenäolised kuid neid tõlgendada oskavad väga vähesed eriteadmistega isikud. Märkide otstarve on isikut hoiatada, et tema elu on ohus ning meenutada talle vajadust teha enne elamist takistavate asjaolude realiseerumist eluea pikendamise harjutusi.
Kõik vaimsed harjutused, millega tegeleme, aitavad pikendada eluiga ja hoida elukvaliteeti (tervist). Vaimsete harjutuste tegemisel tunneb iga inimene end psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja hingeliselt tervikuna, ning see tunne on ühtaegu nii tervenemist soodustav kui ka profülaktika haigestumise vastu.
On olemas ka spetsiaalsed harjutused, mis võimaldavad pikaealisust, kus meditatsiooni ja fokuseerimise abil ühendutatkse Universumi Ürgse Eluväega. Kui isiku elujõud on nõrk ja tasakaalust väljas, suudavad seesugused harjutused elujõudu tugevdada ja suunata, mistõttu isik elabki kauem. Eluea pikenemist soodustavad ka muud harjutused ja toimingud, nagu näiteks tapale viidava looma päästmine ning vabastamine – see põhineb loomulikul karmaloogikal: teiselt elu võtmine või teiste kahjustamine lühendab su enda eluiga, elu kinkimine pikendab kinkija eluiga.

Suremise kulg, füüsilise keha loomine, puhta valguse seisund ehk algkirkkus
viis elementi= viis energiat= viis ürgollust
vayu= õhk=tuul
bardo=suremisev ja surmajärgse olemise periood
sansaara= elu,eluratas, inimlikud piirangud seoses karmaga
Suremine ehk suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ning ” sisemise hingamise” lakkamise vahemikku. Seda nimetatakse piinarikkaks perioodiks, sest kui me ei ole valmis selleks, mis meid surres ees ootab, toob see kaasa kannatused. Isegi vaimsel teel edasijõudnule võib see olla raske, sest praeguse elu ja oma keha kaotamine ongi raske.
Kergemaks teeb selle perioodi teadmine surma olemusest ja selles, missugune suur võimalus on surmahetkel avalduvad tegelikus olemuses (puhtas valgusesesiundis ehk algses kirkuses), sõltub sellest kas me tunneme selle ära või ei ning just seetõttu on oluline meele olemuse äratundmine ja meditatiivse seisundi loomine arendada juba eluajal arusaadavaks ja püsivaks.
Nende jaoks, kes on eluajal omandanud mõistmise elust ja surmast, teavad täpsemalt, mis juhtub surres nind seetõttu ei ole suremine mite ainult vähem piinarikas vaid suremine on see hetk, milles on lõpmatud võimalused ning nad saavad teadlikumalt sellesse minna.
Suremise kulg
Tiibeti õpetustes on suremise kulgu kirjeldatud väga täpselt. Suures plaanis koosneb see kahest lagunemise faasist:
1. väline lagunemine, mille käigus lagunevad meeled ja keha
2. sisemine lagunemine, mille käigus lagunevad jämedamad ning seejärel peenemad mõtte- ja tundeseisundid.
Kogu inimese eksistents, kogu olemine on määratud Viie elemendi (energia, ürgollused) – maa, vee, tule, õhu ja ruumi/ eeter/ kaudu. Nendest ja nendesse moodustub inimese keha, need hoiavad elu kehas ja need lagunevad laiali suremisprotsessis.
Oma elu jooksul oleme rohkem tuttavad väliste olemistega, mis määravad selle kuidas elame. Kuid rohkem varjatud on see, kuidas välised viis elementi on vastastikuses koosmõjus isiku füüsilises kehas olevate sisemiste viie elemendiga ning meie meeles olevate viie elemendiga. Meele omadused:
1. maa energia- kõikide kogemuste aluspõhi
2. vee energia- kohanemsivõime ning järjepidevus (sihikindlus)
3. tule energia -selgus ja tajumisvõime
4. õhu energia – pidev liikumises ja pulseerimises olek
5. ruumi/eeter energia – piiritu tühjus, millesse sobitame vastavalt kogemustele, kohanemisele, järjepidevusele, tajule, otsustusvõimele kõik, millest koosneb lõpuks elukogemus.
Füüsilise keha loomine
Füüsiline keha areneb välja Meelest, mis kehastab endas Viie elemendi omadusi. Füüsilisel kehal endal on need omadused olemas ja just see keha-meele kompleks on põhjuseks, miks me tajume maailma, mis koosneb samuti viie elemendi -maa, vee, tule, õhu ja eetri omadustest.
Tajumeeled moodustuvad meelest, kus:
1. lihased, luustik, haistmisorgan ja lõhnad moodustuvad Maa elemendist
2. veri, maitsmisorgan, maitsed ja kehavedelikud moodustuvad Vee energiast
3. kehasoojus, nägemisorgan, värv ja kuju moodustuvad Tule energiast
4. hingamine, kompimisorgan ja kehaaistingud moodustuvad Õhu energiast
5. kehaõõnsused,kuulmisorgan ja helid moodustuvad Ruum/ Eeter energiast
Inimese keha on psühhofüüsiline süsteem, mis koosneb energia peenkanalite dünaamilisest võrgust, milles voolab sisemine Vayu ehk õhk ehk tuul ja sisemised energiaosakesed, mida nimetatakse praanaks, qi-ks, tikle’ks või veel kuidagi. Inimhinge ja olemise Õpetajad on võrrelnud inimkeha linnaga, energiakanaleid tänavatega, Vayu’sid ehk õhku ehk tuuli (praanat) liiklusvahenditega ja meelt liiklusvahendi juhiga. Inimkehas on 72000 energiakanalit (tänavat), millest olulisimad on kolm:
1. vasakul pool selgroogu kulgev energiakanal (Ida)
2. paremal pool selgroogu kulgev energiakanal (Pingala)
3. selgroo keskkanal (Sushumna)
Parem ja vasakpoolne kanal keerduvad teatud punktides ümber keskkanali, moodustades ühiseid punkte (ristteed). Keskkanalis paiknevad kanalirattad (ringteed) ehk tšakrad, millest hargnevad haru ja kõrvalkanalid nagu vihmavarju ribid. Mööda energiakanaleid voolavad vayu’d ehk õhud ehk tuuled ehk siemised õhud, mida kokku on 10. Kehasisesed vayud kannavad endas teadvust
• Põhivayud -Viiest põhivayust kannab igaüks ühte viiest elemendist ja kannab hoolt inimkeha ühe funktsiooni eest
• Alavayud – Viis alavayut käivitavad viis tajuvõimet
Kehasiseseid vayusid, mis kulgevad läbi kõigi energiakanalite peale keskkanali, nimetatakse ebapuhasteks ning teatakse et nad kutsuvad esile ebapuhtaid, negatiivseid ja kaksipidiseid mõtteid-tundeid (nimetatakse “karmatuuled”). Keskkanalis vayu’t nimetatakse “tarkusetuuleks”.
Selge valguse ehk algkirkkuse seisund
Energiakanalite sees ringlevad “osakesed”, mida jaotatakse valgeteks ja punasteks. Valged osakesed pärinevad koljust ja pealaest ja on saadud isalt, punased osakesed nabapunktist ja on saadud emalt. Kõrgemates joogaharjutustes suudavad joogid seda oskuslikult kasutada, lastes fokuseerides kehasisestel Vayudel voolata selgroo keskkanalisse ja sealt hajuda, saades seeläbi kogemuse meele algsest olemusest ehk “selge valguse”, “meditatiivse tunnetuse”, “meele algse kirkuse”. Niimoodi saab kogeda surma protsessis toimuvat: kui energiakanalite “sõlmed” lahti hargnevad, voolavad kehavayu-d keskkanalisse ja sellel hetkel kogetakse Shunia-t, (ziro point, virgumine).

Viis kogumit ehk skandhat
Kui isik omab füüsilist keha, omab ta ka viite kompleksi ehk kogumit, mis kujundavad kogu vaimse ja kehalise eksistentsi (elustiili), mis on elukogemuste koostisosad, ego klammerdumise alustugi ja elus tekkivate kannatuste alus. Need viis kogumit ehk skandhat on:
1. kuju
2. tunne
3. taju ( mõte)
4. mõtlemisvõime (kujutlusvõime)
5. teadvus
Inimese viis kogumit kujutavad endast inimmeele püsistruktuuri ja selle ning ühtlasi kogu maailma evolutsiooni mudelit. Nendesse viide kogumisse ehk skandhasse on seotud ka eri tüüpi blokeeringud, mis võivad olla vaimsed, materiaalsed või emotsionaalsed.
Suremise käigus lagunevad kõik need komponendid laiali. Suremise kulg on keeruline, selle etapid on üksteisest sõltuvad ning suremise käigus lagunevad üheaegselt koost isiku keha ja meele omavahel seotud elemetide rühmad. Kui kehast kaovad Vayud (tuuled), seiskuvad kõik kehafunktsioonid ja meeleorganid lakkavad töötamast. Tšakrad langevad kokku ja ilma nende toetuseta lagunevad viis elementi üksteise järel laiali, alustades kõige jämedamast ja lõpetades kõige peenemaga. Selle tulemusena on igal lagunemisetapil surijale oma füsioloogilised ja psüholoogilised mõjud, mida kajastavad välised füüsilised märgid ning sisemised kogetavad nägemused. Välise lagunemise etapid võivad toimuda (üli) kiiresti ja mitte eriti märgatavalt, siis surijate kõrval olijad tänapäeval seesuguseid märke ei otsi ega pane tähele. Küll aga tunnetavad surija kõrval olijad surija suremise erinevatesse etappidesse jõudmise ja läbimise nii inuitiivselt kui surija käitumise muutumises. Tihti väljenduvad seesusgused muutused nahavärvi muutuses, erilise lõhna tekkimises, hingamiseV

Väline lagunemine elementide kaupa
Suremisasend
Traditsiooniline asend, mida tavaliselt suremiseks soovitatakse, on lamamine paremal küljel, “magava lõvi” asendis, milles suri ka Buddha. Vasak käsi on vasakul reiel, parem käsi asetatud lõua alla, sulgedes parema ninasõõrme. Jalad on välja sirutatud ja kergelt kõverdatud.
Keha paremal küljel on muude kanalite hulgas seesuguseid energiakanaleid, mis soodustavad “pettekujutelmade karmatuuli”. Nende peal lamamine ja parema ninasõõrme sulgemine tõkestab need kanalid ja aitab ära tunda meeleselgust- kirkust kui see surmahetkel koidab. Samuti aitab seesugune asend teadvusel lahkuda pealae kaudu, sest muud avaused teadvuse võimalikuks väljumiseks on tõkestatud.
Väline lagunemine
Väline lagunemine on suremisprotsessi esimene lagunemisetapp, mis on tajumeelte ja viie elemendi lagunemine.
Esimene mida surres märkame, on see et ei suuda enam täpselt tajuda. Kui surija ümber on inimesi kes räägivad omavahel, kuuled sa küll häält aga ei saa aru sõnadest, seepärast et kuulmisteadvus on hakkanud välja lülituma. Näeme midagi või kedagi enda ees, kuid ei suuda nähe selle detaile, ainult piirjooni veel, see tähendab et nägemisteadvus hakkab välja lülituma. Sama juhtub haistmis-, maitsmis- ja kompimismeelega. Lagunemise esimest faasi tähistabki see, et surija ei koge aistinguid enam täies ulatuses ega koguses. Järgmises neljas etapis toimub elementide laiali lagunemine.
Maa element
Surija keha kaotab jõu, see voolab nagu kehast välja: ei jaksa tõusta, ei suuda seista, asjad kukuvad käest, ei jaksa kehaosi ega pead hoida. Tundub nagu langeksime ja vajuksime maa alla ja tohutu raskus surub kehale. Mõnedes tekstides on kirjutatud, et nagu tohutu mägi rõhub ja lömastab keha. Raske on olla ja mistahes asend on ebamugav. Võib tekkida soov, et keegi aitaks keha istuma tõsta, patju kohendaks ja teki ära võtaks. Näost kaob igasugune värv ja asendub kahvatusega, põsed langevad sisse ja hammastele tulevad tumedad plekid. Järjest raskem on silmi avada või sulgeda. Kui kujukogum laiali laguneb, muutume nõrgaks ja jõuetuks. Meeleseisund on väga erutunud kuni sonimise või deliiriumini ja muutub siis uimaseks.
Need lagunemisemärgid näitavad, et maa energia laguneb vee energiasse (nagu maalihe või mudavool). Maa elemendiga seotud Vayu on oma jõu olla teadvusele aluseks kaotanud ja vee elemendi võimed tõusevad esiplaanile, mille salamärgiks, mis meeles ilmub, on väreleva terenduse taoline nägemuspilt.
Vee element
Kontroll kehavedelike üle nõrgeneb ja lakkab: nina jookseb vett, suust valgub sülge, silmad jooksevad vett või on täiesti kuivad, enam ei suuda keelt liigutada, huuled on veretud ning kuivavad, kurk ja suu kleepuvad ja ummistuvad, ninasõõrmed vajuvad sisse ja tekib tugev janu, keha tõmbleb ja väriseb, keha hakkab lehkama. Tundekogumi lagunedes kahanevad kehalised aistingud, kõikudes valu ja mõnu, kuuma ja külma tunde vahel. Meel on ähmane ja rahutu, kergesti ärrituv ja närviline. Mõned kirjutised selgitavad seda kui tunnet, et upud merre või nagu kannaks veevool sind endaga kaasa.
Vee energia laguneb tule energiasse, mis võtab teadvuse enda kanda, ülemineku salamärgiks on udu ( aurav vesi), milles hõljuvad suitsuvined.
Tule element
Suu ja nina on täiesti kuivanud, kehasoojus väheneb ja keha hakkab jahtuma, tavaliselt ennem käed ja lajad ja siis südame suunas. On võimalik, et pealaest kerkib kuumuseauru. Hingeõhk tundub läbi suu ja nina minnes külm. Enam ei suuda juua ega süüa ega midagi seedida. Tajukogum on lagunemas ja meel kõigub selguse ja segaduse vahel. Sõprade ja sugulaste nimed ei tule meelde ja neid ei tunne enam ära. Raske on eristada midagi endast väljaspool olevat sest kuulmis ja nägemisaistingud on omavahel sassis.” Surija kogeb seesmiselt, et ta on leekides ja tema ümber on tulemöll või vahel ka et kogu maailma põleb.”
Tule eenergia laguneb õhu energiasse ja tule võime olla teadvuse aluseks hajub ning asendub õhu energia vastav võime kerkib esiplaanile ja selle ülemineku salamärgiks on punased sätendavad sädemed, mis tantsivad tuleleekide kohal ja hajuvad tuulde.
Õhu element
Hingata on väga raske, tundub nagu pääseks sissehingatav õhk ennem kurgu kaudu välja kui kehasse jõuab, hingamine muutub kähisevaks. Sissehingamine muutub lühikeseks ja vaevaliseks, väljahingamine muutub järjest pikemaks. Silmad pöörduvad pahupidi ja keha on liikumatu. Mõtlemisvõime koostlagunedes muutub meel segaseks ega ole enam välismaailmast teadlik, kõik paistab nagu läbi udu. Viimased kontaktid füüsilise keskkonnaga on katkemas.
Surija hakkab nägema viirastusi ja nägemusi:
1. kui surija elus on olnud palju halba, võib näha hirmuäratavaid kujusid. Möödunud elu kõige kummituslikumad ja õudsemad hetked rulluvad lahti ja tekitavad meeletu hirmu ning surija püüab karjuda.
2. kui surija elu on olnud hea ja harmooniline, võivad surijale osaks saada taevalikud nägemused täis õndsust, kohtumised armsate inimeste ja sõpradega ning oma teejuhtide ja spirituaalsete õpetajatega. Nende jaoks, kes on elanud kaastundlikult ja lahkelt, toob surm hirmu asemel rahu.
Selles staadiumis kogeb surija tohutut seesmist tormi, mis pühiob minema maailma ja surija enda- see on kujuteldamatu tuulekeeris, mis haarab endasse kogu Universumi. See on märgiks, et õhu energia laguneb teadvuseks. Kõik keha Vayud on ühte sulanud südames asuvaks “elukandvaks tuuleks”, ning selle salamärgiks on nagu leegitsev tõrvik, mis kumab punakalt.
Sissehingamine muutub üha nõrgemaks ja väljahingamine järjest pikemaks. Selles staadiumis koguneb kehaveri südametšakras olevasse “elukanalisse”. Nõnda koguneb üksteise järel kolm tilka verd, mis põhjustavad kolm viimast pikka väljahingamist ja seejärel hingamine lakkab. Südamesse jääb ainult veidi pisut soojust, kõik elumärgid on lakanud ja registreerida saab kliinilise surma. Kuid suremisprotsess jätkub veel sismise elukulu jätkumisega. See aeg, mis kulub viimasest väljahingamisest kuni “sisemise hingamise” lõppemiseni, on umbkaudu 20 minutit. Kuid see võib toimuda ka väga kiiresti või veidi aeglasemalt.

Sisemine lagunemine osakeste kaupa
Sisemise lagunemise käigus, kui lagunevad jämedamad ja peenemad mõtteseisundid ja emotsioonid, võib eristada nelja peenemat teadvusetasandit.
Sisemise lagunemise etapp on ümber pööratud viljastumise protsess. Kui vanemate seemne ja munarakk ühinevad, tõmmatakse tulevase isiku teadvus karma väel lootesse. Loote arengu kestel asub isalt saadud ” osake -kui valge ja õndsuseküllane tuumaosake” loote keskkanali tipus kroontšakras. Emalt saadud osake ” kuum punane tuumaosake”, asub kolmandasse tšakrasse. Ja nendest kahest osakesest algavadki sisemise lagunemise staadiumid.
1. Ilmumine. Kui kaob hingamine ja tuul (keha Vayu lagunes), mis hoidis isalt päritud valget osakest kroontšakras, laskub see mööda keskkanalit alla südame poole. Selle välise märgina kogeb surija “valget valgust”, mis on nagu “selge kuuvalgusest helendav taevas”. Sisemise märgina muutub teadvus äärmiselt selgeks ja kõik mõtteseisundid, mis tulenevad vihast- neid on kokku kolmkümmend kolm -lakkavad. Seda faasi nimetatakse ilmumiseks.
2. Kasvamine. Emalt saadud osake hakkab mööda keskkanalit tõusma siis kui on lagunenud Vayu, mis teda oma kohal hoidis. Selle väliseks märgiks on “punase” kogemine, mis on umbes nagu päikesesära selges taevas. Sisemise märgina kogeb surija suurt õndsusetunnet ja kõik ihadest tulenevad mõttesesisundid, mida on kokku nelikümmend -lakkavad. Seda staadiumi nimetatakse kasvamiseks.
3. Täielik kohalejõudmine. Kui valge ja punane osake südamekeskuses kokku saavad, jääb teadvus nende kahe vahele. See on nagu taeva ja maa kokkusaamine. Selle välise märgina kogeme “musta”, mis on nagu pimedusse mähkunud tähitu taevas. Sisemiseks märgiks on mõtetevaba meeleseisund. Teadmatusest ja väärettekujutustest tulenevad mõtteseisundid, mida on kokku seitse- lakkavad. Seda nimetatakse täielikuks kohalejõudmiseks.
4. Teadvus.Seejärel, kui teadvus on selginenud, koidab algkirkkus, puhas selgus, äratundmine, mis on nagu täiesti selge taevas, milles pole pilvi ega udu. Mõned kirjutised nimetavad seda ” surma selge valguse meeleks”. Tema Pühadus Dalai Laama on öelnud: ” See teadvus on sisim peen meel. Me nimetame seda buddhaloomuseks, valgustumiseks, kogu teadvuse tõeliseks lätteks. Selle meele katkematu järjepidevus on kestev ja toimib isegi siis, kui oled Valgustunud.
“Mürkide” surm
Mis siis ikkagi toimub, kui me sureme? See on nagu tagasipöördumine algseisundisse. Kõik laguneb laiali, keha-meel-hing lahutatakse. Kolm ” mürki” – viha, iha ja sõgedus – surevad täielikult, mis tähendab et kõik halvad emotsioonid, mis kujutavad endast kogu elutee kannatuste põhjust ehk Sansaara olemust, lakkavad olemast ja neist jääb järele vaid tühi koht.
Kuhu see protsess meid viib? See viib hinge Algsetele puutumata aladele kogu nende lihtsuses ja puhtuses, kus kõik see, mis seda varjas, on lagunenud ja hinge algne tegelik loomus nähtav.
Kõik see võib järk järgult avalduda ka meditatsioonides ja meditatiivses seisundis, kui kogeme õndsust, puhtust, piiramatust, mõtete olematust ning selles seisundis tunneme otseselt et viha, iha ja sõgedus on hetkega haihtunud. Kui surevad iha, viha ja sõgedus, saame me järjest puhtamaks. Joogaõpetajad teavad, et mõtisklemise ja mediteerimisega regulaarne tegelemine on ilmumise, kasvamise ja kohalejõudmise (sisemise suremise) etapid eesmärgiga jõuda puhta teadvuseni, kus kõik see, mis varjutab meele loomust, lakkab olemast. Kogu see areng kujutab endast puhta selguse ja kirkuseseisundi väljaarendamist ja on seotud sellega, kas ja kuivõrd mediteerimisega tegeleja meele puhta loomuse ära tunneb.
Seesugune järk järgult sügavamale teadvuseseisunditesse jõudmine ja nende äratundmine ei esine mitte üksnes suremise ajal, vaid ka uinudes ja muudeski elu olukordades, kus siirdume jämedamatelt teadvusetasanditelt (madalamast võnkesagedusest) kõrgematesse ja veel kõrgematesse teadvusetasanditesee.
Mis kasu on välise ja sisemise lagunemise teadmisest?
Välise ja sisemise lagunemise kulg võib tundnda keeruline ent kui see endale tuttavaks teha, võib tast palju kasu olla. Igaks lagunemise etapiks on olemas kindlad joogaharjutused. Näiteks võib suremiseprotsessi muuta Gurujoogaks, kus igas välise lagunemise etapis äratada endas pühendumine ja kujustada oma Spirituaalset teejuhti oma tšakrates:
1. kui maa energia laguneb ja selle märgina ilmub terendus, kujusta oma Spirituaalset Õpetajat südamekeskuses
2. kui vee energia laguneb ja selle märgina ilmub udu- suits, kujusta oma Spirituaalset Õpetajat nabakeskuses
3. kui tule energia laguneb ja selle märgina ilmuvad lendavad sädemed, kujusta oma Spirituaalne Õpetaja Kolmandas Silmas
4. kui õhu energia laguneb ja selle märgina ilmub punaselt kumav tõrvikuleek, kujusta täielikku teadvuse ülekandumist oma Spirituaalse Õpetaja Teadvusevälja.
Olenevalt sellest, mis põhjusel surija sureb, võivad lagunemise etapid olla erinevad ja võib esineda kõrvalekaldeid antud mudelist .Vaatamata pisidetailide erinevusele teevad suremise protsessi läbi kõik, kes surevad: suurimast loomast pisima putukani välja. Seesugune skeem leiab aset ka äkksurma korral, ainult et siis on selle toimumine ülikiire.
Suremise kulgu ja sellega seonduvat on kõige lihtsam mõista kui vaadelda seda üha peenemate teadvusetasandite järkjärgulise väljaarenemise ja esilekerkimisena, mis tulevad üksteise järel ilmsiks keha ja meele koostisosade laialilagunemise käigus ja kõik kulgeb järk järgult kõige peenema teadvusetasandi suunas, milleks ongi Puhas Selge Valgus, Algkirkkus, Praana,…

Surmahetk -puhas valgus ehk algkirkus=shunia
Suremise protsessis lagunevad laiali ja muutuvad olematuks kõik keha ja meele koostisosad. Keha surres lagunevad tajuvõimed ja kosmilised peeneelemendid, edasi meele argiaspekti surm ühes selle negatiivsete emotsioonidega nagu viha, iha ja sõgedus. Protsessi lõppedes ei jää enam midagi meie tegelikku loomust tumestama sest kõik mis eluprotsessis varjas puhast olemist, on nüüdseks kõrvaldatud. Hing on avaldunud absoluutse loomuse ja olemise Alguspunktis mis on puhas ja pilvitu. Seesugust seisundit nimetatakse selge valguse või algkirkuse koitmiseks, kus hinge teadvus ise lahustub Teadvusevälja piiritusse olemusse.
Selge valguse või algkirkuse seisund on vaba teadmatuse pimedusest ja tunnetamisvõimega õnnistatud, see hingeseisund on kõige vähem häiritud seisund. Siiski ei ole see seisund võrreldav füüsikalise valgusega ega ka sellele seisundile järgneva seisundi valguse elamustega.
Puhas valguse ehk algkirkuse seisund surmahetkel ongi see palju räägitud vabanemisvõimalus või arenguhüpe. Peab aga mõistma, millistel tingimustel on võimalik seda kasutada:
Surmahetk ja selles avalduv puhas valguse ehk algkirkuse seisund pakub tõelist vabanemisvõimalust üksnes juhul, kui me oleme selle juba oma elu jooksul mediteerides kindlaks, püsivaks ja äratuntavaks muutnud ja selle oma elu osaks muutnud.
Ehkki puhas valguse ehk algkirkuse seisund ilmub kõikidele surnutele nende surmahetkel, tuleb enamikule see täiesti ootamatult ja meil puudub võimalus seda ära tunda sest me ei ole seda elu jooksul ära õppinud. Siis juhtub, et reageering on instinktiivne ja sarnane kõigi elust pärinevate hirmude, harjumuste ja oskustega (oskamatusega), seega kõige sellega kuidas oleme reageerinud ja toiminud oma eluajal. Ja kuigi negatiivsed emotsioonid on laiali lagunenud ja asemele on tõusnud puhas valguse seisund, on elude jooksul omandatud harjumuspärased käitumismustrid meie argiteadvuse aluspõhjale peidetuna alles. Kogu vaimne segadus surmahetkel küll kaob kuid selle asemel, et alistuda ja end puhtale valgusele avada, tõmbume ootamatuse ja tundmatuse ees end instinktiivselt tagasi ja hoiame oma meeles kinni samadest klammerdumistest, mis elu jooksul. Seesugune reaktsioon takistabki surmahetke tohutu vabanemisvõimaluse ja arengupotentsiaali kasutamist.
Padmasambhava on öelnud: ” Kõik olendid on juba loendamatuid kordi elanud, surnud ja ümbersündinud. Ikka ja jällle on nad kogenud kirjeldamatut puhast valgust ehk algkirkust. Ent kuna teadmatuse pimedus nende meeli varjutab, ekslevad nad lõputult piiritus sansaaras.”
Argiteadvuse ehk alateadvuse aluspõhi
Kõik halvast karmast tulenevad harjumuspärased kalduvused, mis kerkivad esile teadmatuse pimedusest, on salvestatud argiteadvuse ehk alateadvuse aluspõhja.
Argiteadvuse aluspõhi ehk alateadvus on nagu läbipaistev klaasuks, peaaegu nähtamatu vahesein või loor, mis ähmastab meelt. Kujuta ette, et istud verandal ja vaatad läbi klaasukse õue taevasse. Tundub nagu ei ole sinu ja taeva vahel midagi, sest puhas klaasuks on läbipaistev ja sa ei näe seda. Ent kui tahad verandalt taksitamatult väljuda,lööd ennast ära vastu klaasust. Käega katsudes saame kohe aru, et ees on takistus. Katsudes käega klaasust, jäävad sellele käejäljed ning need on nähtavad plekid, mis eraldavad meid välistaevast.
Kogu vaimse tee eesmärk ja tegelik valmistumine surmahetkeks seisneb selles, et nähtamatut vaheseina sihikindlalt õhendada ja puhastada kuni see muutub nii õhukeseks, et laguneb koost.
See, kui kaua me suudame ja kaua meil õnnestub eluajal meditatiivses seisundis viibida, sõltub vaimse arengutee järjekindlusest ja püsivusest.
Õnnetul kombel oleme oma harjumuste orjad ja nii ilmub alateadvuse ehk argiteadvuse aluspõhi ikka ja jälle uuesti ja uuesti. Alateadvus ehk argiteadvus on nagu alkohoolik, kes küll mõneks ajaks suudab alkoholist loobuda kuid vähimagi ärrituse, stressi või depressiooniseisundi ilmnemisel hakkab uuesti pihta, tallates vana rada.
Nii nagu klaasuksele jäävad puudutustest mustad jäljed, nii kogub ka alateadvus kogu meie karma ja harjumused endasse. Niimoodi, kuidas peame klaasustust ikka ja jälle puhtaks pühkima, peab ka alateadvust puhastama ja puhtana hoidma. Harjutades muutub meele loomus püsivamaks, nii et see mis tundub alguses olevat raskesti teostatav ja eriline, muutub igapäevase elu tavaliseks osaks ja sisuks. Sedamööda kuidas vaimsel teel kasvame,nõrgenevad ja kaovad meie sissejuurdunud harjumused ning käitumismustrid ning tasapisi omandame oskuse “takistamatult läbi klaasukse ” õue astuda.
Ku surmahetkel saabub puhas valguseseisund ehk algkirkuse seisund, on kõige tähtsam see kui kiiresti me selle ära tunneme ja kui kaua selles viibida suudame.
Puhta valguse ehk algkirkuse seisundis suudab mediteerija viibida niikaua, kui kaua ta on suuteline püsima neutraalses seisundis ilma et oma tähelepanu kõrvale kalduks. Enamike inimeste jaoks on see vaid üks murdosa sekundist, juba praktiseerinule aga nii pikk, kui “üks söömaaeg”. Surmahetkel ei tunne siiski enamik surijaid puhta valguse seisundit ära ja langevad selle asemel teadvusetusse seisndisse, mis kestab surmahetkest kuni kolm ja pool päeva, mille aja jooksul lahkub teavus kehast lõplikult. Siit tuleb komme surnu rahu mitte häirida surmajärgse kolme päeva jooksul, eriri tähtis on see vaimse teostuse poole püüdlejatele, kes võivad olla surmajärgses seisundis puhta valguse seisundis. Seepärast peaks tagama surmajärgsel kolmel päeval surnule täieliku puutumatuse, rahu ja vaikuse. See tähendab ka seda, et lahkamine ja matmine ei toimuks varem kui kolm päeva peale surma.

Sisemine kiirgus
Kui surmahetkel koidab puhas valguseseisund, püsib vaimsel teel edasijõudnu tihti täielikult selge teadvuse juures, sulab sellega ühte ja jõuab seeläbi vabanemisele sünni ja surma rattast. Kui me aga puhta valguse seisundit ära ei tunne, jõuame järgmisesse bardosse, milleks on dharmata bardo.
Dharmata bardo neli faasi
Sanskritikeelne sõna dharmata tähendab kõikide asjade seesmiselt omast loomust, asjade tegelikku olemust, see on reaalsuse tõeline loomus.
Surmaprotsessi lagunemisprotsess ja surmahetke puhta valguse seisund on avanud olemise uue mõõtme. Võrdluseks võib tuua öö ja päeva vaheldumise, kus lagunemisprotsessi viimane osa on “täielik kohalejõudmine”, mis mässib meid musta, pimedasse mähkunud taevasse. Puhta valguse seisund on kui koidueelne tühi ja selge taevas, millesse hakkab järk järgult tõusma dharmata päike, muutes oma valgusega selgeks kõikide asjade olemuse. Seesugune valguse ja värvide avaldumine on “iseeneselik kohalolek”, sest see on alati ja olemuslikult olemas “algse puhtuse” laotuses, mis on selle aluseks.
Dharmata bardol on neli faasi, millest igaüks pakub vabanemisvõimalust. Kui üht võimalust ei kasuta, tuleb esile järgmine faas. Sõnadega ja inimkeeli on võimalik edasi anda vaid mingisugust pilti toimuvast. Lõpuni mõista suudavad seda vaid need, kes on praktiseerinud ja meistriks saanud spetsiaalsete edasijõudnutele mõeldud meditatsioonide kaudu ja kogenud Õpetaja juhendamisel.
1. Kirkus – valgusmaastik
Dharmata bardos omatakse valguskeha. Selle bardo esimene faas algab kui “ruum lahustub kirkusesse”. Märkad voolavat, ergast maailma täis helisid, valgust ja värve. Kõik tuttava keskkonna harilikud tunnused on sulandunud kõikehõlmavaks valgusmaastikuks, mis on ere ja säravalt selge, läbipaistev ja värvikirev, mõõtmetest ja suundadest piiramata, sädelev ja alatises liikumises. Tiibeti surnuteraamatus kirjeldatakse seda kui ” terendus suvekuumal tasandikul”. Selle värvid on Kosmilise Viie elemendi loomulik väljendus:
1. ruum sinine
2. vesi valge
3. maa kollane
4. tuli punane
5. õhk ehk tuul roheline
Kui püsivad need silmipimestavad valgusilmingud dharmata bardos on, sõltub sellest, kui suure püsivuseni oled eluajal jõudnud sügava mediteerimise kunstis ja konkreetsetes meditatsioonides. Ainult täiuslik meisterlikkus võimaldab seda kogemust püsivaks muuta ja kasutada seda vabanemiseks. Muidu sähvatab see mööda nagu pikselöök, nii et ei saa arugi et see üldse oli.
2. Ühinemine – Jumalused
Kui kirkust ära ei tunne, hakkavad lihtsad kiired ja värvid omavahel põimuma ja liituma, moodustades erineva suurusega valguspunkte või valguskerasid, mida nimetatakse tikle’teks, millede sees ilmuvad tohutute kerajate valguskogumitena ” raevukate ja rahumeelsete jumaluste mandalad”, mis näivad enda alla võtvat kogu universumi. See on teine faas, mida nimetatakse ” kirkuse lahustumiseks ühinemisse”, kus kirkus avaldub eri suuruses, eri värvi ja eri kujuga ning erinevaid tunnusesemeid kandvate buddhade ja jumaluste kujul. Ere valgus mis nendest kiirgab, on silmipimestav ja särav, kostavad vapustavad helid nagu tuhat kõuekõminat, ning valguskiired on nagu laserkiired, mis tungivad läbi absoluutselt kõigest. Need on “Tiibeti surnuteraamatus”kujutatud ” nelikümmend kaks rahulikku ja viiskümmend kaheksa raevukat jumalust”, kes ilmuvad teatava hulga “päevade” jooksul oma iseloomulike mandalamustritega viiestes gruppides. See nägemus täidab kogu taju niisuguse intensiivsusega, et te ei suuda selles ära tunda seda, mis see on, vaid see näib hirmuäratav ja ähvardav. Teid võib haarata pöörane hirm ja sulaselge paanika ja te minestate. Teist endast ja jumalustest kiirgavad välja peened valgusvood, mis ühendavad teie südame nende omaga. Nende kiirtes ilmuvad loendamatud valguskerad, mis kasvavad esmalt suuremaks ja ” veerevad kokku”, sellal kui jumalused sulanduvad teisse.
3. Tarkus
Kui eelmine faas jäi ära tundmata, selle võimalused kasutamata ja te ei suutnud sellesse püsima jääda, avaneb järgmine faas, mida kutsutakse ” ühinemise lahustumine tarkusesse”.
Teie südamest väljub uus valgusekiir ja sellest areneb välja tohutu nägemus, milles iga detail jääb siiski selgesti teistest eristuvaks. See on tarkuse eri aspektide väljendus, mis ilmuvad üheskoos laialilaotatud valgusvaipade ja kerakujuliste hiilgavate valgusest tikle’de vaatemänguna. Esmalt ilmuvad sügavsinisel valgusvaibal sätendavad safiirsinised tikle’d viieste gruppidena. Selle kohal valgel valgusvaibal on säravad kristallvalged tikle’d, selle kohal kollasest valgusest vaibal kuldsed tikle’d, järgmisena punasest valgusest vaibal rubiinpunased tikle’d. Nende krooniks on särav kera, mis näeb välja nagu laialilaotatud paabulinnusulgedest baldahhiin. See silmapaistev valgusemäng on viie tarkuse avaldumine. Need viis tarkust on:
1. kõikehõlmava ruumi tarkus -sinine
2. peeglitaoline tarkus – valge
3. võrdsuse tarkus – kollane
4. eristav tarkus – punane
5. kõiketeostav tarkus – roheline
Kuna kõiketeostava tarkuseni jõutakse lõplikult alles virgudes, ei ilmu seda veel, seetõttu ei esine rohelist valgusvaipa, kuid ta on teistes värvides immanentselt olemas.
Kui te ei vabane siin häirimatult meele loomuses viibides, sulanduvad kõik valgusvaibad suurde valguskerasse.
4. Iseeneslik kohalolek
Tarkuse lahustumine iseeneslikku kohalolekusse on dharmata bado viimane faas, kus kogu reaalsus ilmub tohutu vaatemänguna. Esmalt koidab algse puhtuse seisund nagu avar pilvitu taevas, seejärel ilmuvad rahumeelsed ja raevukad jumalused, nende järel puhtad buddhaväljad, mille all on kuus sansaaravalda. Selle nägemuse piiritu ulatus on absoluutselt väljaspool inimlikku kujutlusvõimet. Kõik võimalused on siin esindatud alates tarkusest ja vabanemisest kuni meelesegaduse ja ümbersünnini. Selles faasis saadakse selgeltnägemis- ja meenutusvõime omanikuks, nii võib näha eelmisi ja tulevasi elusid, lugeda teiste mõtteid ja tunda kuut olemisvalda, ainsa silmapilguga suudad meenutada kogutud teadmisi ja kogemusi aga ka kõike neid õpetusi, mida sa pole teadnud ega kogenud.Kui te olete jõudnud püsiva tasemeni, olete vabanenud. Kuid ilma eluajal omandatud sügava meisterliku meditatsioonipraktika ei suuda te selle kõige nägemist välja kannatada, sest nad ” säravad nagu päike”. Selle asemel kipub tähelepanu tututtavamatele valdkondadele, eelmiste elude harjumusete jõul allapoole, kuue olemisvalla suunas, milled te tunnete ära ja need meelitavad teid oma pettekujutlustega.
” Tiibeti surnuteraamatus” kirjutatakse et dharmata bardo iga faasi kogemiseks antakse ” Üks päev”, mille pikkus on nii pikk, kui kaua suudad olla häirimatult stabiilses puhtas meeleseisundis. Kui eluajal ei ole meditatsioonide püsivust harjutatud, on “päevad” vaid üks silmapilk , et me ei tajugi jumaluste ilmumist.
Just nagu puhta valguse koitmisel surmahetkel, nii ei saa ka dharmata bardos pidada vabanemist iseenesest mõistetavaks sest koos tarkuse ereda valgusega ilmuvad ka lihtsad lohutav-tuttavlikud hubased helid ja valgused, mis ei ole nii hingematvad ja hirmutavad kui tarkuse valgus. Need kalbed valgused – suitsjas, kollakas, rohekas, sinakas, punakas ja valge – on harjumuslikud alateadvuslikud kalduvused, mis meil on viha, ahnuse, sõgeduse, iha, kadeduse ja uhkuse läbi kogunenud. Need on emotsioonid, mis loovad kuus sansaara olemisvalda: põrgu, näljaste vaimude, loomade, inimeste, pooljumalate ja jumalate maailma. Kui me ei ole elu jooksul meele loomust ära tundnud ja püsivaks muutnud, tõmbab meid instinktiivselt kuue olemisvalla poole, niipea kui meis hakkab taas ärkama elu jooksul välja kujunenud kalduvus millegi külge klammerduda.
Äratundmine
Just nii, nagu puhta valguse seisundit ei tunta ära ilma meele loomust tõeliselt mõistmata ja ilma pideva meditatiivse kogemuseta, nõndasamuti on ilma püsiva eluaja jooksul harjutamiseta võimatu ära tunda dharmata bardo võimalusi. Kogenud ja edasiarenenud mediteerija, kes on meele loomuse ära tundnud ja püsivaks muutnud, on õppinud juba eluajal vahetult tundma neidsamu ilminguid, mis ilmuvad ka dharmata bardos. See vägi ja see valgus asuvad meis endis, ehkki eluajal on nad korralikult varjatud ja peidetud. Ent kui keha koos meele jämedamate tasanditega sureb ja laiali laguneb, vabanevad need loomulikul teel ja nende tõelise algse loomuse helid, värvid ja valgus paiskuvad valla.
Lisaks meditatiivsetele harjutustele ja eri harjutustele ( trekchö, tögal, gurujooga, ühendus jumalustega) kasutatakse praktiseerimiseks tantra joogat. Tantra joogas kasutatakse jumaluste põhimõtet selleks et luua ühendus. Vöga raske on ette kujutada ja kogeda virgumisväge ja olemist, kui sellel puudub kuju või alus, mille kaudu me ise võiksime sellega suhelda. Jumalusi käsitletakse kui isikustatud metafoore, mille kaudu mõistetakse buddhade, spirituaalsete õpetajate, egregoride tarkusemeele lõputut energiat ja häid omadusi. Nende väljendamine jumalustena aitab meil neid ära tunda ning kogeda ja end nendega suhestada. Harjutades Spirituaalse Teejuhiga ühenduse loomist ja endaase sulandumist, hakkame selgemini kogema, et isiku jumalust tajuv meel ja jumalus ise ei ole teineteisest eraldisesivad.
Tiibeti budismiga tegelejatel on oma idam,s.o. nad tegelevad ühe konkreetse buddha või jumaluse kujustamisega, kellega nad tunnevad tugevat karmasidet, kes nende jaoks kehastab tõde ja kelle poole nad pöörduvad, koondades kogu oma vaimse tegevuse selle konkreetse idami poole. Olles praktiseerinud eluajal idami poole pöördumist ja temaga ühtesulandumist, suudab harjutanu selle asemel et näha dharmata bardo väliseid ilminguid,seostada olemused idami kujustamisega ning sulanduvad nende ilmingutega ühte. Kuna juba eluajal on nad õppinud oma idamis ära tundma valgustunud meele puhast valgust ja kirkust, oskavad nad dharmata bardo ilmingutes ära tunda jumaluse olemust. Läbi seesuguse puhta taju tunneb tantrist ära , et dharmata bardo ilmingud on jumaluse väljendused läbi talle tuttava idami ning seeläbi on võimalik jõuda läbi dharmata bardo vabanemisele.
Dharmata bardot võib vaadelda ka kui kõige kõrgemal ja puhtamal kujul väljendunud duaalsust: meile antakse vahendid vabanemiseks ent samal ajal tõmbab meid harjumuste ja instinktide kutse. Kogeme üheaegselt nii meele puhast väge kui segadust. Tundub nagu öeldakse meile : “otsusta juba ära, tee oma valik ühe või teise kasuks”. On aga ütlematagi selge, et see, kas seda võimalust meile üldse pakutakse ja kui pakutakse, siis missuguseid valikuid me oleme võimelised tegema, sõltub sellest, millises ulatuses ja kui täiuslikut me oma eluajal oleme tegelenud vaimse teostusega.
Doi Ashtapadi Jap Meditation
Allikas:Yoga for Health and Healing, lk.109,tõlkija Eha Kooser
Istu Lihtsas või Täislootusasendis, selg sirge. Gyan Mudras sõrmed pane puhkama põlvedele. Silmafookus kontsentreeri Kolmandale Silmale, hinga aeglaselt ja sügavalt.
Sissehingamise jooksul mediteeri mentaalselt mantral Sat Naam täpelt 16 korda täpses kindlas rütmis nagu vesi tilgub. Väljahingamise jooksul mediteeri mantral Waahe Guroo täpselt 16 korda täpses kindlas rütmis nagu vesi tilgub. Jätka sissehingamisega…
Alusta 11 minutist ja suurenda aega 2 minuti kaupa päevas kuni 31 minutitni.
Kommentaarid:
See on väga kuulus iidne meditatsioon, mida Jeesus Kristus õpetas kui meetodit Jumalikkusest teadlikuks saamiseks. Selle meditatsiooni regulaarne praktiseerimine tervendab keha ja hoiab selle haigestumast. Mentaalne mantrarütm tagab praana ja apaana energiate tasakaalustumise Sushumna kanalis ning see omakorda võimaldab sulle hästi tasakaalustatud pika eluea. Selle meditatsiooni meistrid on lisanud, et meditatsioon annab kätele tervendava jõu (et tervendada ennast ja teisi).
Peaaju häälestamiseks ja intelligentsuse tõstmiseks
Physical Wisdom, Lk.41, tõlkis Eha Kooser
Istu lihtsas asendis.Silmavaade on ninatipul.
Käed too rinnaku ette, peopesad keeratud rinnaku poole, küünarnukid mõnusalt vastu külgi
Tööta mõlema käe kätemudrade vahetamisega üheaegselt:
1. Väikesõrm-pöial (mercury/pöial)
2. Nimeta sõrm-pöial (saturn/pöial)
3. Nimetissõrm-pöial (jupiter/pöial)
Jätkad algusest jne.
(ära puuduta sõrmussõrm-pöial)
Jalad hoia lihtsas asendis ja igat mantra silpi hääldades vahetad kätemudra ja kiigutad põlvi nagu liblikatiibu.
Laula häälega mantrat:
Humee Hum Brahm Hum
Mantrat laula nii, et keeleots puudutaks kogu aeg kõva suulage
Täiskasvanutele 31 minutit
Lastele õpetatakse see meditatsioon selgeks juba 3-4 aastaselt ning meditatsiooni kestus on siis nii pikk kauaks lastel selleks tähelepanu jätkub (või veidi vähem, et huvi säiluks)

Saamise bardo ja vaimkeha
Enamiku inimeste jaoks tähendab surmakogemus lihtsalt suremise lõpul teadvuse kaotamist. Sisemise lagunemise kolm etappi võivad toimuda ülikiiresti nagu kolm sõrmenipsu. Isa punane osake ja ema valge osake saavad südame kohal kokku ning tärkab must kogemus, mida nimetatskse “täielik kohalejõudmine”. Koidab valge valgus ehk algkirkus, kuid me eri tunne seda ära ja kaotame teadvuse.
See on esimene suutmatus ära tunda ehk see on teadmatuse esimene etapp ning see märgib uue karmatsükli algust, mis surmamomendil hetkeks katkes. Siis järgneb dharmata bardo ja lihtsalt vilksatab mööda, ilma et teda ära tunneksime. See on teistkordne suutmatus ära tunda ehk teadmatuse teine etapp.
Esimene asi, mis meie teadvusesse seejärel jõuab, on see, et kui ” maa ja taevas nagu lahutatakse uuesti” ning ärkame surma ja uue ümbersünni vahelises seisundis. See on kolmas surma bardo ja seda nimetatakse saamise bardoks.
Kuna mei ei suutnud ära tunda puhta valguse ehk algkirkuse seisundit ega ka dharmata bardo võimalusi,ärkavad ja aktiveeruvad meis taas kõigi harjumuslike kalduvuste alged. Saamise bardo kestab surmajärgsest teadvuse ärkamisest teadvusetusest kuni järgmise elu algamiseni ehk üsasisese lootesse sisenemiseni. Saamise bardo kõige silmatorkavamaks tunnuseks on see, et domineerivat rolli mängib siin meel ja kus me oleme vaimkeha. (dharmata bardos domineeris puhas teadvus ning me olime valguskeha)
Saamise bardos on meel ebatavaliselt selge ja piiramatu liikumisvõimega, kuid meele liikumissuunda määravad ainult mineviku karma harjumuslikud kalduvused. Seetõttu nimetatakse seda “karmalikuks saamisbardoks”. Kalu Rinpoche on öelnud: ” Tegemist on meie eelnevate tegude ehk karma täiesti automaatse, pimeda tagajärjega kus miski selle etapis ei ole olendi enda poolne teadlik otsus, karma jõud lihtsalt paiskab meid siia-sinna.”
Nüüdseks on meel jõudnud järk-järgulisele avanemisele uude etappi: puhtaimast seisundist -puhta valguse ehk algkirkuse seisundist – valguse j a energia ehk dharmata bardo kaudu veelgi jämedamale vaimse kuju tasandile saamisbardos. Saamisbardos toimuv on lagunemisprotsessile täpselt vastupidine: ilmuvad tuuled ja ühes nendega mõtteseisundid, mis seostuvad iha, viha ja sõgedusega. Seejärel, kuna eelmise karmaliku keha mälestus on veel värskelt meeles, omandame me “vaimkeha”.
Vaimkeha
Vaimkehal on saamise bardos mitmeid erilisi omadusi. Vaimkehal on:
1. olemas kõik tajuvõimed
2. ta on äärmiselt kerge, selge ja liikuv -kontseptuaalse mõtlemise sunnil, mida nimetatakse ka “karmatuuleks”, ei suuda vaimkeha hetkegi paigal püsida vaid on lakkamatus liikumises. Ta suudab takistamatult, vaid mõttejõul minna kuhu soovib. Kuna vaimkehal ei ole füüsilist (tahket) alust, suudab ta läbida kõik tõkked (näiteks seinad, müürid, mäed)
3. teadvus on seitse korda selgem kui eluajal omades füüsilist keha
4. ta omab rudimentaarset selgeltnägemisvõimet, mis ei ole teadvuse kontrolli all kuid annab vaimkehale võime teiste mõtteid lugeda.
5. vaimkeha kuju on tavaliselt seesugune, mis oli äsjalõppenud kehas kuid noor ja terve. Mõned õpetused väidavad, et vaimkeha on 8-10 aastase lapse suurune.
6. võime näha läbi kolmemõõtmeliste objektide, ent kuna vaimkehal puudub isa ja ema osake, ei paista neile päikese- ega kuuvalgus, vaid üksnes hämar kuma valgustab otse vaimkeha ees olevat ala. Vaimkeha näeb kõiki teisi bardo olendeid, kuid elavad (keha omavad) olendid neid ei näe, siiski on erandeid (kellel on teatava sügava meditatsioonikogemuse kaudu arendatud selgeltnägemisvõime). Nii saab vaimkeha kohtuda kõigi teiste vaimkehadega ja nendega suhelda.
7. Vaimkeha moodustumisel osalevad Viis elementi, näib vaimkehadele nende olemine nii reaalne et nad võivad tunda nälga. Bardoõpetus väidab, et vaimkeha toitub lõhnadest ja põletusohvritest kuid ohvrid peavad olema spetsiaalselt sellele vaimkehale pühendatud. Vaimkeha mõttetegevus on väga kiire: mõtted tulevad ruttu üksteise järel ja me võime teha mitut asja korraga. Meel põlistab ning kinnistab järjekindlalt kindlakskujunenud malle ja harjumusi, iseäranis iseenda klammerdumist kogemuste külge ja usku, et need on reaalsed

Bardo kogemused
Esimeste nädalate jooksul bardos kujutame me ette, et oleme mees või naine nagu lõppenud elus olime.Me ei saa aru, et oleme surnud.Pöördume aina koju tagasi, et oma peret ja lähedasi näha ja oma asju ajada. Püüame lähedastega rääkida ja nenid lohutada. Ente nemad ei vasta: elavatel pole aimugi et nende läheduses viibite. Kuidas me ka ei püüaks, ikka ei märka nad meid. Vaatame abitult pealt, kuidas nad meid taga leinavad ja nutavad. Edutult püüame endale kuulunud asju kasutada. Enam ei jäeta meile söögilauas kohta ja jagatakse laiali meile kuulunud asju. Ja see tekitab meis viha ja pettumust, ehk nagu Tiibeti Surnuteraamatus on kirjutatud: “Tunneme end nagu kala kuumal liival.” Kui me olime oma kehasse väga kiindunud, võime korduvalt üritada sellesse siseneda või hõljume selle läheduses. ÄÄrmuslikud on juhused, kui vaimkeha jääb nädalateks kuudeks või aastateks talle kuulunud asjade või keha ligidusse ja ikka ei pruugi ta veel aru saada et on surnud.Alles siis kui märkame, et meist ei jää varju ega peegeldust peeglisse ega jalajälgi maha, hakkame lõpuks taipama. Ja äratundmine, et oleme surnud, võib tulla niisuguse šokina, et kaotame teadvuse.
Saamisbardos elame läbi kõik möödunud elu kogemused ja vaatame üle pisimadki üksikasjad, mis võib olla eluajal ei olnud isegi märgatud. Käime läbi oma eluraja, ka seal kus nagu ütleb tiibeti üks õpetajatest:” Ei teinud muud kui sülitasime maha”. Iga seitsme päeva möödudes tuleb meil suremise protsess ühes kõigi kannatustega uuesti läbi elada. Kui surm tuli rahulikult, kordub see rahulikus meeleseisundis; kui surm oli piinarikas, kordub ka see uuesti. Ja saamise bardis toimub kõik seitse korda intensiimsemat. Meie rändlemine läbi bardomaailma on nagu halb unenägu – ja nagu unenäos ikka, usume ka siin et meil on keha ja et oleme päriselt olemas. Kuid saamisebardos lähtuvad kõik kogemused üksnes meeleseisunditest, mis tekkivad kogutud karma ja korduvate harjumuste ning sõltuvuste sunnil.
Karmatull kannab meid halastamatult endaga, nagu on öeldud Tiibeti surnuteraamatus: “sel ajal tõukab sind tagant hirmuäratav, väljakannatamatu ja meeletult keerlev karma pööristorm”. Hinged ekslevad karmatuultes nagu võililleseemned. Nälja ja janu käes kannatades otsime siin ja seal varjupaika, meel kannab meid nagu “katapuldiA” kord rõõmu kord kurbusse, meeltes tärkab igatsus füüsilise keha järele kuid seda meil pole ja see paneb meele veelgi sügavamalt kannatama.
Kogu bardomaailma maastik ja keskkond on meie karma loodud ning sealseteks elanikeks on meie enda meeles sündinud viirastused. Kui meme harjumuspärane käitumine elu ajal oli heatahtlik ja õiglane, on see mida me bardos tajume ja kogeme, segatud õnne ja rahulolutundega. Kui me oleme elu jooksul teistele halba ja haiget teinud, kogeme bardos valu, kahetsust, leina ja hirmu. Need kes on üksikasjalikumalt uurinud surmalähedast kogemust, eelkõige ühte kõige iseloomulikumat tunnust selles – tagasivaadet elule, küsivad endalt: “Kuidas me suudaksime ette kujutada narkoparuni, diktaatori või sõjakurjategija bardoelamuste õudust?” tagasivaade elule näikse viitavat sellele, et pärast surma kogeme me kogu kõiki kannatusi, hirmu ja muret, mida oleme teistele põhjustanud ja mille eest olime vastutavad.
Saamisbardo kestus
Kogu saamisbardo kestab keskmiselt 49 päeva, minimaalselt 1 nädal, mõned jäävad bardosse kinni ja ekslevad selles aastaid. esimesel 21 päeval pärast surma on muljed eelmisest elust väga selged ja tugevad ning see on aeg, kus elavad inimesed saavad surnu aitamiseks vägapalju ära teha ja see aeg on surnule kõige tähtsam. Pärast 21 päeva hakkab mööda läinud elu mälestus hajuma ja esiplaanile hakkab kerkima eeloleva elu mudel.
Bardos tuleb meil oodata niikaua kuni leiame karmasideme tulevaste vanematega. See on nagu ootesaal, kus 49 päeva oodatakse järgmisesse ellu ümberistumist(reinkarnatsiooni)
On olemas kaks erijuhtu, milliste puhul oodata ei tule sest karma intensiivne vägi kannab hinge viivitamatult uude inkarnatsiooni.Need on:
1. need kes on elanud heatahtlikku, rahulmeelset, hüveslist elu ja on oma meelt vaimse teostusega nii treeninud, et teostumise jõud kannab nad viivitamatult heasse ümbersündi
2. need, kelle elu on olnud halb ja kahjustav, saadetakse kiiresti alla järgmisesse sündi kus iganes see ka poleks.
Kohtumõistmine
Igasugune kohtumõistmine leiab aset igaühe enda meeleseisundis. Surmajärgse elu uurija Moody on kirjutanud:” Minu uuritud juhtudel ei tulnud nö kohtuotsus mitte valgusolendilt kes vaimkeha juures viibib ning on armastuse kehastus vaid kohtualuselt vaimkehalt endalt, tema enda seest”.
Surmalähedase kogemuse läbielanud naine rääkis Kenneth Ringile: ” Sa näed (või sulle näidatakse) sinu enda elu – ja sa ise mõistad kohut – iseenda tegude ja mõtete ja sõnade üle. Kõik on sulle andeks antud ja keegi sind ei süüdista. Kuid kas sa suudad iseendale andeks anda, et ei teinud seda mida oleksid pidanud tegema, kas suudada andestada endale pettusi, mida tegid, valetamist, sõnamurdmist, minnalaskmist, kõike mida oma elu jooksul korda oled saatnud või tegemata oled jätnud. Suudad sa iseendale andestada? Selles kohtumõistmine seisnebki.
Mõttejõud.
Kuna meel on bardos kerge, liikuv ja haavatav, on igasugustel mõtetel, nii headel kui halbadel, tohutu mõjuvõim.Ilma füüsilise keha ankruta muutuvad mõtted koheselt tegelikkuseks.Kujutlege teravat kurbust ja viha, mida võiksome bardos olles tunda, kui näeme et meie matus on korraldatud sinu tahte vastaselt ja hoolimatult, sugulased nääklevad omavahel ja pilluvad süüdistusi, meist mahajäänud vara kantakse laiali, sõbrad kellest hoolisid, räägivad sinust halvasti. Niisugune olukord võib olla bardos olevale hingele väga ohtlik, sest saadud reakstioon oma ägeduses võib hinge viia otse ebasoodsasse ümbersündi.
Mõtete vastupandalatu jõud on saamisbardos võtmetähtsusega element. Selles otsustavas olemishetkes oleme täielikult igasuguste harjumuste ja kalduvuste võimuses, mille me oma eelmises elus oleme välja kujundanud ja mis on meie elus domineerinud. Kui neid harjumusi juba eluaja jooksul ei ohjelda ja lasete neil meele üle võimust võtta, siis olete saamise bardos nende abitu ohver, keda nende jõud sinna-tänna pillutab.
Õpetused annavad mitmeid kirjeldusi meele mõjutatavuse kohta saamisbardos: meel on nagu kuum raudlatt mida võib painutada, keerata ja väänatu kuidas iganes kuid kohe kui ta maha jahtub, säilitab ta selle kuju, millesse ta oli sattunud enne jahtumist.